Rahvusmeeskoori ja ERSO kontserdid Inglismaal panid publiku aplausiks püsti tõusma

Äli-Ann Klooren, Postimees

Eelmine nädal oli eesti muusikaelus ainulaadne, esimest korda andsid Inglismaal kontserte kaks eesti tippkollektiivi: Eesti Rahvusmeeskoor ja ERSO.

Mina lendasin Inglismaale koos meeskooriga. Et britid enam Euroopa Liitu ei kuulu, ei ole seal võimalik ilma loata tööasju ajada. Nii sain minagi tööloa, kus kirjas, et võin lauljana esineda ja selle eest makstud saada Eesti Rahvusmeeskoori ridades.

Meeskooril oli Inglismaal kaks esinemist, neist esimene Manchesteris koos kuulsate BBC filharmoonikutega. Esimeses proovis võttis meid vastu mustanahaline lavameister, kelle eestikeelne sõnavara oli hämmastav, ühtlasi soovis ta enne proovi algust meile kenasti: «Edu!»

Kontsert toimus hea akustika ja huvitava arhitektuuriga 1990ndatel ehitatud Bridgewater Hallis, kus meeskoori osalusel tulid ettekandele Arvo Pärdi «De profundis» ja Dmitri Šostakovitši sümfoonia nr 13 «Babi Jar», dirigent John Storgårds. Nende kahe teose vahel kõlas Jean Sibeliuse viiulikontsert d-moll, solistiks kunagine imelaps, nüüdne küps muusik Jennifer Pike.

Õhtu peateoseks oli pea tunniajane, viieosaline Šostakovitši sümfoonia bassi solistile, meeskoorile ja orkestrile, mille üsna sünged, aga samas ka teravmeelsed tekstid pärinevad vene luuletajalt Jevgeni Jevtušenkolt (1933–2017). Sümfooniat on hakatud teose esimese osa pealkirja järgi kutsuma «Babi Jariks». Kiievis asuvas Babi Jari (ka Babõn Jar) jäärakus lasid sakslased 1941. aasta kahel septembripäeval maha pea 34 000 juuti ning 2021. aasta oktoobris, kui nendest õõvastavatest sündmustest oli möödunud 70 aastat, esitati Babi Jaris toimunud mälestuskontserdil just Šostakovitši 13. sümfooniat.

Tookordsel ettekandel laulis bassi soolopartiid saksa bass-bariton Albert Dohmen, kellest juhuse tahtel sai viimasel hetkel ka Manchesteri kontserdi solist.

Nimelt oli algul osalema pidanud solist haigestunud ja talle tuli kiiresti leida asendaja. Manchesterisse jõudes selgus, et ka asendaja oli haigestunud, ja nii jõutigi Dohmenini, kes lendas kohale kontserdipäeva hommikul. Orkestri ja kooriga kokkuharjutamiseks jäi vaid üks proov ja nii läkski kontserdil dirigendi põhienergia orkestrile ja solistile; meie meeskoor, kes on seda teost aastate jooksul korduvalt esitanud, sai üsna iseseisvalt suurpäraselt hakkama. Raske on sõnades kirjeldada ängi ja valu, mida see monumentaalne teos esile kutsub, ülimalt oluline roll on siin just meeskooril. Ilmselt oli mõnele kuulajale seda isegi liiga palju ja meile harjumatult lahkuti ka enne kontserdi lõppu, isegi kui selleks tuli vaat et üle teiste kuulajate ronida. Siiski olid need vaid mõned üksikud ning aplaus oli kontserdi lõpus just selline, nagu see teos ja ettekanne väärisid, eriti südantsoojendav oli meeskoori vaimustatud vastuvõtt.

Järgmisel kahel päeval oli rahvusmeeskoor hõivatud Šostakovitši sümfoonia salvestamisega, aga et just samal ajal toimus ERSO Inglismaa ja Šotimaa tuuri kuues kontsert umbes 50 kilomeetri kaugusel Bradfordis, kasutasin võimalust, et ka meie esindusorkestrit kuulata. Kontserdipaigaks oli St. George’s Hall, üks vanimaid järjepidevalt tegutsevaid kontserdi- ja teatrimaju Inglismaal. Manchesteri kaasaegse kontserdisaali järel tundus 1853. aastal ehitatud hoone pigem kultuurimajana – mida see ju sisuliselt ka on, sest kontsertide kõrval korraldatakse seal ka teatrietendusi ja muid üritusi. Siiski jättis erakordselt kaunis Victoria-aegne saal sümpaatse mulje ning ka akustika oli saalis üsna hea, vaid klaver kõlas pisut tuhmilt.

ERSO koos inglise pianisti Barry Douglasega kandis ette Sergei Rahmaninovi ülipopulaarse teise klaverikontserdi c-moll, mis on kuulajate poolehoiu võitmiseks kindel valik. Kontserdi teise poole peateos, Jean Sibeliuse sümfoonia nr 5, sai publikult täiesti teenitult veelgi tugevama aplausi. Tõeliselt küttis rahva üles aga lisapalana esitatud Eduard Tubina «Setu tants», kus solistina hiilgas Triin Ruubel-Lilleberg. Kuulajate entusiasmi ei jahutanud ka teise lisapalana kõlanud Sibeliuse imeilus, aga nukker «Mélisande’i surm» ning nii ei jäänudki Olari Eltsil lõpuks üle muud kui käsi laiutada ja näidata, et selleks korraks on kõik puldil olnud noodid läbi mängitud.

Seejärel oli taas järg meeskoori kontserdi käes, mis toimus Londonis King’s Place’is – 2008. aastal valminud suurepärase akustikaga saalis, festivali Songlines Encounters raames, kus eelmisel päeval oli üles astunud Puuluup.

On üks eesti muusika teos, mis ei jäta kunagi kuulajaid külmaks, seda eriti välismaal – Veljo Tormise «Raua needmine». Ka Londoni publik oli justkui hämmingus seda lugu kuulates – seda muidugi heas mõttes. Šamaanitrumm pani publiku lausa kaasa liikuma ja loo lõppedes ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda. Teine furoori tekitanud teos oli leedu helilooja Justė Janulytė «Now I’m Nowhere» («Nüüd olen ma mitte kuskil»), staatiline, tehniliselt äärmiselt raske, aga ka samavõrra efektne lugu, mis kasvab peaaegu olematusest lainetena jõulise forte’ni. Et koor oli paigutatud nii lavale kui ka saali, tekkis põnev ruumilisuse tunne. Huvitav oli jälgida ka dirigent Mikk Üleoja tööd – tavapärase dirigeerimisega ei ole selles loos palju peale hakata, nii imiteerisidki tema liigutused hoopis lainete liikumist ja suurust.

Meeskoor on teinud pikka aega koostööd inglise helilooja Gavin Bryarsiga, kelle plaati tema tuntumate teostega «Jesus’ Blood Never Failed Me Yet» ja «The Sinking of the Titanic» on müüdud sadu tuhandeid. Ka sellel kontserdil kõlasid Bryarsi laulud – kolm sonetti Edwin Morgani sõnadele. Helilooja oli ise saalis ning tema kontserdijärgne hinnang meie meeste laulule – «Selle kooriga saab teha absoluutselt kõike» – räägib iseenda eest.

Kontserdi lõppedes ei tahtnud aplaus kuidagi vaibuda, tõusti isegi püsti, mis Bryarsi sõnul pidi Inglismaal olema väga ebatavaline (teistel kontsertidel seda tõesti ei tehtud). Inglise publik on tunduvalt avatum kui siinne, nii tulid hiljem mitmed kuulajad lauljaid isiklikult tänama ja üks noormees olevat isegi uurinud, kuidas oleks võimalik rahvusmeeskoori lauljaks saada.