KULTUURIS KUUM ⟩ ERSO ringreis: on veel maad klassikalisele muusikale (ja vanadele meestele)

Janar Ala, Postimees

• Inglismaal ja Šotimaal on ERSOt kiidetud, ainult Perthi kontserdil on käinud üks pahur kriitik
• Oma osa saab nii hitilembesem publik kui ka see, kes otsib varjatumat ja seikluslikumat
• ERSO Briti turnee proovib balansseerida printsiibil «hundid söönud, lambad terved»

Lennuk surub ennast läbi halli taeva ja võtab maanduda Edinburghis. Siin annab kontserti Eesti esindusorkester ERSO, kel käib parasjagu Inglismaa ja Šotimaa turnee mitmes nädal. Edinburghi oma on kaheksas kontsert üheteistkümnest. Kui ma Usher Halli uksest sisse astun, on pillide häälestamine juba alanud.

Edinburghi kohta võib öelda «klassikaline linn». Siin asub kuulus ülikool, mille rüpest võrsus kord «Šoti valgustus». Ülikoolis tegutsesid sellised õhtumaa mõttele pidepunktide andjad nagu David Hume või Adam Smith. Esimene leidis radikaalse empiirikuna muu hulgas, et kui täna päike tõusis, ei järeldu sellest, et ta ka homme tõuseb, Adam Smith aga ladus alust majandusteadusele, uuris riikide rikkust ja kirjutas sellest pakse köiteid.

Linna on kutsutud Põhjamaade Ateenaks, nii arhitektuuri kui ka mõttesünni poolest. Popkultuurihuvilised tunnevad Edinburghi ehk eeskätt Irvine Welshi kultusromaanist «Trainspotting» ja selle järgi tehtud filmist, kus askeldavad heroiininarkomaanid, kellel pole tulevikku.
Edinburgh ja Usher Hall

See klassikaline linn võiks ju olla klassikalise muusika esitamiseks hea koht küll. ERSO kava näeb Edinburghis ette Arvo Pärdi teost «Cantus (In Memoriam Benjamin Britten)», Sergei Rahmaninovi 1. klaverikontserti ja Antonín Dvořáki 9. sümfooniat. Viimasel on klassikalise muusika maailmas hiti staatus.

Usher Hall. Sümpaatne aja jooksul veel hallimaks tõmbunud maja, justkui mälestus, mis on üksjagu oksüdeerunud ja mida selle tõttu ei jaksa enam päris lõpuni mäletada. Ehitatud 20. sajandi alguses. Võib-olla kannab endas mälestust ka sellest, et 1972. peeti siin Eurovisiooni lauluvõistluse finaali.

Pärdiga alustatakse. Olen seda kodus päris palju kuulanud, millegipärast viib see mind mõttes alati aega, kui mind veel päris ei olnud, aga mis huvitab seda rohkem – Nõukogude Eesti 1970ndatesse. Stagnatsiooni ja surutisse, kus tegutses Pärt.

Ta oli vahepeal enam-vähem vaikinud, otsinud jumalat ja muusikat ning tulnud välja uue ja pühadust kiirgava stiiliga. Seda 1970ndate Eesti NSVd esindab «Cantus» mu jaoks täiuslikult. Pärdil midagi justkui kiirgab läbi halli kivi.

Kuna satun istuma kohe esimesse ritta, tundub orkester mu jaoks kuidagi hüperreaalne. Mul puudub distants, tervikut siduv visuaalne element. Mu kodune vaikne Cantuse-omailm variseb mingis mõttes kokku. Pean seda kohapeal nullist kokku panema. Olema selles mõttes nagu orkester, kes peab samuti ennast iga ruumi oleku ja võimalustega kohandama. Millegipärast tundub, et midagi oleks jäänud justkui valesti, Pärt ei jõua minuni nii, nagu olen harjunud.

Ja ongi aeg tulla lavale pianist Barry Douglasel, 1986. aasta Tšaikovski konkursi võitjast põhjaiirlasel, ühena esimestest, kes selle mitte-venelasena võitis. Tema soleeritav Rahmaninovi esimene klaverikontsert on plakatil märgitud kui õhtu tõmbenumber. Barry Douglas kargabki lavale, ei lase ennast kaua oodata.

Rahmaninov peaks plakati järgi olema keegi, kes toob rahva saali – ja vist on ka. Vene hing ja kõik need muud klišeed, mida kujutlusvõime nappuse korral põhjenduseks öelda. Viimane vene romantik. Äkki ka heliloojate tippkolmiku seas, kelle muusika saatel viina võtta ja endist või praegust kallimat kiruda. Küsisin kord tuntud pianistilt, keda ta hea meelega ei mängiks, tema vastas, et ehk mõningaid Rahmaninovi teoseid.

Esimene klaverikontsert on üks helilooja esimesi teoseid, kirjutatud, kui ta oli 18-aastane, hiljem küll redigeeritud. Eks ta uljas ja kirglik ole. Forte. See miski, mida ma klassikalises muusikas eriti ei hinda. Mulle tundub, et forte’deks on vaja elektrit, aga klassikaline muusika on elektrivaba. Kui Usher Halli (kogu aeg mõtlen seda nime kuuldes Poe novellile «Usheri maja hukk») võis kirjeldada kui mälestust, mida ei jaksa enam lõpuni mäletada, võib Rahmaninovi pidada ilmselt mõtteks, mis on nii kiire, et ei jõua veel mõtlema hakatagi, kui tegu on juba tehtud.

Kas ongi veel Rahmaninovi enda mõte või kumavad läbi ka mõjutajate toonid, on kindlasti küsimus, mis ikka helilooja esimeste teoste puhul võib tekkida. Aga tormakus on see, millest tunneb üldiselt ka hilisemat Rahmaninovi. Kuigi tal on ka suurepäraseid õigeusu liturgiatel põhinevaid kooriteoseid, mis klapivad hästi Pärdi asjadega.

Pianist Barry Douglase stiili on kirjeldatud kui haamerdavat – ju on ta Rahmaninovi jaoks õige pianist. Mõne kuulaja paneb tema mäng headbang’ima nagu heavy-metal-kontserdil. Hea küll, mitte küll sama raevukalt, aga pisut siiski. Justkui ei olekski Douglas haridust saanud kuulsate õpetajate juures, vaid hoopis Iiri vabastusarmee treeningbaasis. Annab seda, mida «keskmine» Rahmaninovi-huviline võiks äkki oodata. Inimestele tihtipeale meeldib militaristlik drill rohkem kui segaseid mõtteid ja tundeid põhjustavad pool- või veerandtoonid.

Ühel hetkel saan aru, et jälgin hoopis orkestrit, mitte Douglase mängu päris lava eesosas, ehkki seda mängu võib ju pidada karismaatiliseks. Vahel tõmbab taust endale rohkem tähelepanu just selle tõttu, et ei tüki esile, teevad, mida on vaja teha, ja selles võib tajuda õndsust. Ka salapära: kusagil seal võib ilmneda sügavus, mingisugune ruum, mille liikuvatesse varjudesse saab pugeda – kasvõi Douglase halastamatu haamerdamise eest.

Selle orkestri töö sügavusest, nagu veest pinnale tõustes, jääb korraks vahetult lõpu eel mulje, et pianisti fraseerimisse on sisse visanud džässilikku mõõdet ja puudet. See tundub eelnenuga võrreldes meeldiv, kuid võib olla küll ekslikult pianistile omistatud, nagu kuulaja ikka võib kuulda ja tõlgendada rohkemat (liiga uljad tõlgendused viitavad muidugi sellele, et ei tunta asja). Siis tuleb rahmaninovilikult purskav kulminatsioon ja teos lõpeb.

Õhtu lõpetab Dvořáki 9. sümfoonia, samuti rahva alatisi lemmikuid. Kuigi eks need sümfooniad, ka kõige lemmikumad ole ju ikka keerulised – üks asi on meloodia, mis sobiks ehk kuhugi best-of-albumile või klassikaraadio kella 17 saatesse, et hea rahval õhtuses ummikus autoraadiost kuulata, aga teine asi on kogu see muu suurejooneline ja struktuuripainetes muusika-metafüüsika.

Dvořáki sümfoonia alapealkiri on «Uue maailma sümfoonia» ja USAs olles 1893. aastal ta selle kirjutas. Väidetavalt sai inspiratsiooni afroameerika spirituaalidest ja ameerika põlisrahvaste muusikast. Rääkis tol ajal, kuidas USA sümfooniline muusika võlgneb kõik afroameeriklastele, aga tema juttu ei tahetud eriti kuulata. Sümfoonia põhimeloodiat on kasutanud Serge Gainsbourgi suurepärane «Initals BB» ja poole sellest loost teeb just too Dvořáki sämpel.

Huvitav on mõelda klassikalise muusika suurteostest kui lõpmatult tõsistest monumentidest, aga veel huvitavam nende võimalikud siirded klassikavälisesse. Ja mitte ainult meloodiate, vaid ka struktuuripainete ja orkestreeringu nüanssidena. Keeruline öelda, kas ma neid afroameerika mõjusid seal kuulen, pigem mitte. Või siis nii abstraheeritult, et see on enam-vähem sama mis «pigem mitte». Küll aga saan kolmandas osas kuulda sellist marssivale rütmile ehitatud meloodiat, mis sobiks mõne 1960ndate Saksa Demokraatliku Vabariigi ja Gojko Mitići indiaanifilmi teemalooks.
Guildford ja klaaskuup

Minu kolmandal Suurbritannia päeval jõuab orkester Londoni lähedasse pikema ajalooga väikelinna Guildfordi. Eelmine päev oli kulunud bussisõidule läbi Inglismaa totaalroheluse, või oleks õigem öelda: läbi rohu, mis on rohelisem.

Bussiakendest voolab mööda pastoraalne poolidüll-pooligavus, kus võib silmata ehk mõnd fauni ja mis viib mu mõtted pastoraalsusele briti folgis, rokis või elektroonikas. Linn on briti muusika arengus esiplaanil, aga ka maad ei saa maha salata. Maa on suur ja seda võib nimetada parema puudumisel kollektiivseks alateadvuseks. Maa võib eritada energiat, mis oleks parem endas maha suruda, sest see võib olla liiga laialivalguv.

Guildfordis hallatakse seda maa energiat, tundub, et ökonoomselt. Selleks kasutatakse lopsakaid aedu, mille taustalt maja võib-olla välja ei paistagi. Kes need inimesed küll on, kes siin elada võivad, mõtlen nendest majadest mööda jalutades. Guildfordist aimub jõukust ja vanainimeselikkust.

Kui inglise klassikalise muusika kontserdipublik on vanemapoolne nagu maailmas üldisemaltki tavaks, siis Guildfordi mittemidagiütleva olemisega klaasboksi – selle individuaalsuseastet ei saa kuidagi võrrelda Usher Halli natuke oopiumiunelusliku camp’iga – saabub ikka tõepoolest väga vana publik. Arvan naljaga pooleks, et keskmine vanus võib olla umbes 90 ja kui naljapool ära võtta, jääb arv ikka vist samaks.

Jälle avab Pärdi «Cantus», nagu ERSO Inglise-turneel tavaks on saanud. Istun nüüd orkestrist märksa kaugemal kui Edinburghis ja see ei tundu mulle enam nii osaobjektilik. Näen orkestrit kui tervikut ja suudan kombata selle piirjooni. Nagu ka Pärdi teose omi. See, nagu tal kombeks, hakkab pakkuma «varjupaika tahma eest», nagu on laulnud kord ameerika laulumees.

Rahmaninovi teise klaverikontserdiga läheb samuti natuke lihtsamalt kui esimesega. See on kuidagi melanhoolsem ja vaoshoitum, kuigi üldiselt ikka Rahmaninov. Eesti publik mäletab selle teises osas ette tulevat meloodiat ilmselt hästi Riho Sibula ja Anne Värvimanni 1990ndate pophitist «See päev on teel» (ei saaks öelda, et üks mu lemmikutest Sibula lugude seas). Aga jälle võiksime soovi korral tõsta näpu üles ja proovida rääkida klassikasiiretest popkultuuri ja mingis mõttes ka vastupidi.

Kontserdi teises osas on Sibeliuse kord. Kõigepealt esitatakse šoti nüüdishelilooja Thea Musgrave’i Sibeliuse-hommage’i «Song of Enchanter» – kirjutatud Sibeliuse 125. sünniaastapäevaks.

Teos tsiteerib meloodiat Sibeliuse viiendast sümfooniast, mis tuleb esitamisele järgmisena. Vajadusel saab seda teost kirjeldada kui ümberpööratud voodriga viiendat sümfooniat. Kuigi muidugi on ta kuidagi soojem ja ilmselt juba pikkuse ja žanri mõttes tagasihoidlikuma ambitsiooniga. Ehkki see väide võib oma asetuse tõttu hakata tunduma essentsialistlik, siis ütleks ka, et feminiinne.

Sedasorti nüüdismuusika, mis ei taha kuulajat endast eemale peletada, ei ehita seina ette. Nagu ERSO repertuaar Olari Eltsi juhatusel üldse, proovib ka briti turnee balansseerida printsiibil «hundid söönud, lambad terved» – oma osa saab nii hitilembesem publik kui ka see, kes otsib ehk varjatumat ja seikluslikumat.

Leidub sedasorti balanss mingis mõttes ju ka Sibeliuse viiendas sümfoonias. Ta on helgem kui helilooja eelmine, neljas, mis on tumedus ise, ja mida on nimetatud psühhoanalüütiliseks sümfooniaks. See võttis Freudi ja teiste eeskujul tungida inimhinge sügavatesse ja segastesse saladustesse.

Viiendat on küll peetud tagasisammuks traditsioonilisema poole, aga kõlab see ikka kuidagi modernselt, absoluutselt modernselt. See ei ole nekrofiilne, mida mõned on ette heitnud klassikalisele muusikale laiemalt. Viiendas sümfoonias on midagi päikeselist, Nietzsche ütleks, et apolloonilist. Sellest paistaks kui eelkõige välist ilu. Näitab päikesepeegeldust graniidil või siis monumendil, sest kirjutas Sibelius teose Soome riigi tellimusel omaenda 50. juubelisünnipäevaks. Nii et «ausamba endale ehitasin ma eluaegu», nagu on öelnud poeet.

Tundub, et publik, see mitte enam kuigi modernne, jäi rahule. Ehkki viisakad inimesed näitavad enamasti rahulolu välja ja klassikaline muusika on ikkagi viisakuse üks ülipunkte, humanismi võit bioloogia üle, tundus reaktsioon näitavat tihedama kontakti tekkimist kui lihtsalt viisakas peanoogutus või käepigistus.
London ja Cadogan Hall

Turnee eelviimane kontsert viib orkestri aga Londoni südamesse, Chelseasse. See on üks rikaste ja ilusate linnajagu Londonis, kus meeldis elada vene uusrikastel. Kui palju neid seal praegu on, pole teada, sest Chelsea oma luksuslikumates avaldustes on ikka pigem selline koht, kus tänavad on vaiksed ja elu käib pigem avarate korterite sügavas sisemuses.

Hotellis televiisorit vaadates juhtusin nägema reality-sarja «This Is Chelsea», kus noored, ambitsioonikad, rikkad ja ilusad proovivad elul sarvedest haarata, aga aeg-ajalt libisevad need sarved käest ja siis on muidugi palju igasugust analüüsi ja reaktsioone.

Ehkki televisioon näitab mu meelest rahva hinge ja võib-olla tõelisemat tõelust, seda, millelt loorid on eemaldatud, siis nii realistlik too Chelsea sari siiski polnud, et oleksin selles osalejaid kohanud Cadogan Hallis ERSO kontserdil. Kontserdimajas, mille arhitektuuriliseks stiiliks öeldakse «Bütsantsi taassünd» ja mis ehitatud 20. sajandi alguses. Olin millegipärast eeldanud, et äkki siin on riietuskood rangem kui mujal Inglismaa kontserdisaalides, aga tühi lootus, publik võtab riietust rahulikult ega põlga ära ka lühikesi pükse ja Crocse.

Cadogan Halli sümpaatseid aknamosaiike vaadates meenub William Butler Yeatsi luuletus «Bütsantsi purjetades» ja selles leiduvad read «Ei ole maad vanadele meestele». Pilku mosaiigivalgusest hoone sisemusse tagasi tõmmates on aga siiski võimalik jõuda tõdemuseni, et vaikses heaolus puhkava publikuga lääne klassikalise muusika kontserdil see endiselt paika ei pea.

Eeskava põhiosas enam-vähem sama, mis eelmisel päeval, Rahmaninovilt küll teise sümfoonia asemel kolmas. Rahmaninov on Rahmaninov ja Douglas on Douglas, selles asjas pole midagi muutunud ja publik seda vast ka ei oodanud. Mulle tundub, et Sibeliuse viies rabab publikut vähem kui eelmisel õhtul. Ja seda ei saa ma neile andeks anda. Ei tea, mida arvab orkester.

Inglise ja Šoti pressis on ilmunud ERSO kontsertidest arvustusi. Üldiselt on kuuldut-nähtut kiidetud, ainult Perthi kontserdil on käinud üks pahur kriitik. Aga kas see oleks mõni hea kunst, kui keegi pahur poleks?

Ajakirjaniku sõidu maksid kinni ERSO ja Postimees

Olari Elts: tuur on orkestrile oma jõu jaotamise kondiproov

Üksteist kontserti Inglismaal kahe nädala jooksul ehk enam-vähem kontsert päevas. Euroopas polegi ERSO-l varem nii mahukat turneed olnud ja nagu peadirigent Olari Elts ütleb, peale Saksamaa ja Inglismaa seda mujal teha ei saakski.

Küsisin muusikutelt: kuidas on, kas rutiinimoment ka tekib? Vastati, et läheb järjest paremaks.

Üks olulisemaid häid nüansse tuuri juures ongi see, et enne igat kontserti saab natuke veel harjutada. Nende lühemate proovide jooksul peame igas saalis balanssi uuesti sättima, aga saame teha ka tööd detailidega, mis on jäänud kripeldama või vajavad veel viimistlemist. Intonatsioon, fraas, artikulatsioon jne. Muide, näiteks Mahler, kes iga kord, kui nad läksid orkestriga uude saali, vastavalt akustikale korrigeeris orkestratsiooni.

Meie võib-olla nii kaugele praegu ei jõua minna, meil on ka väiksemad lood kui Mahleri sümfooniad, aga see, et iga kord saame parandada seda, millest eelmine kord vajaka jäi, on orkestri arengule väga kasulik.

Selle tuuri puhul on hästi halastamatu see, et meil on kolossaalne repertuaar: kolm sümfooniat, kolm klaverikontserti pluss väiksemad lood, mis on õnneks küll enam-vähem samad. Osaliselt pidime repertuaari tuuri jooksul ette valmistama, mõni lugu sai küpseks alles viimasel hetkel. See ongi proovikivi kõigile, kuidas oma jõudu jagada. Õnneks oli meil nüüd üks vaba päev.

Mis kulus küll bussi- või lennusõidule?

Ma ise ka arvasin, et lähen Londonisse, oli kokkusaamisi planeeritud jne, aga jätsin kõik ära, magasin hotellis. No et ikka olla ka viimaseks kolmeks kontserdiks vormis.

Kui aga veel sellest rääkida, miks me siin oleme, siis me tutvustame eesti orkestri kõlapilti. Meie kõla on teistsugune kui siin või Mandri-Euroopas. Saksa või prantsuse orkestrite kõla on hoopis teistsugune. Prantsusmaal on teistsugune traditsioon, orkestris mängitakse hoopis teistmoodi kui Saksamaal või Inglismaal. Kui mul oli 15 aastat tagasi orkester Prantsusmaal, siis sain aru, miks prantsuse heliloojad just nii on orkestrile kirjutanud.

Orkester annab parameetrid ette?

Kõla annab ette. Nagu eesti heliloojad on harjunud eesti orkestri kõlaga.

Mis traditsioonis eesti kõla pigem on, kas saksa?

Meil on selline hästi omapärane kombinatsioon. Ühest küljest võiks arvata, et ajalooliselt on saksa kultuuriruumi mõju piisavalt suur, kuid enamik muusikuid ja heliloojaid õppis eelmise sajandi alguses pigem ikka ju Peterburis, Peterburi mõju on olnud suur. Nõukogude aja kõlakultuurist tulid mõjutused. Lisaks Skandinaavia mõju.

Viimastel aastakümnetel on hakanud puhkpillides kõlapilt muutuma, kuna järjest rohkem on mängijaid, kes on õppinud pigem lääne pool. Läti orkestri keelpillid näiteks kõlavad teistmoodi, kui veel meile lähemalt erinevustest rääkida. Aga meie teistsugust kõla on rõhutatud, sellepärast meid tahetakse kuulda ja eks selle nimel on muidugi vaja tööd teha.

Edinburghis tundus publik võrdlemisi mitteformaalne, võrreldes näiteks Eestigagi.

Edinburghis oli ka üsna erandlik kontsert, kasvõi aja mõttes.

Kell 3 päeval algas.

Pühapäeval õhtuseid kontserte suurt ei olegi kusagil ja siis on ka natuke teistsugune publik. Näiteks Perthis päev varem oli hoopis teine seltskond. Linnade lõikes on publik hästi erinev, see, kuidas kontserdile tullakse, mida ja kuidas seal süüakse-juuakse.

Jah, siin on ka mõni koht, kus vaheajal sõitis saalis ringi jäätisekäru. No miks ka mitte, pärast tulist klaverikontserti on väike jahutus vast omal kohal. Kuidas plaksutatakse, millal ära minnakse jne.