ERSO kontserdireisi päevik: Eesti esindusorkester esmakordselt Suurbritannias

Anita Maasalu, ERR

On reede, 12. mai pärastlõuna Tallinna lennujaamas ning Lufthansa registreerimisalale on moodustumas ligi 80-pealine järjekord kohvrite ja pillikastidega inimesi – ERSO on suundumas järjekordsele tuurile, kirjutab Anita Maasalu ERSO kontserdireisi päevikus.

Sedapuhku ja esimest korda ajaloos ootavad Eesti esindusorkestrit Suurbritannia kontserdisaalid. Tõsi küll, 2018. aastal käidi kammerkoosseisuga Gramophone’i klassikalise muusika auhindade jagamisel, ent terve orkester koos peadirigent Olari Eltsiga saabub Inglismaa pinnale esimest korda. 

Orkestri seekordne tuur saab olema kõike muud kui kerge, kahe nädala jooksul seisab ERSO-l ees 11 kontserti, kusjuures riik on suur ja bussis tuleb veeta omajagu tunde. Ent lootus publiku soojale vastuvõtule paneb muusikud ikka ja jälle endast laval maksimumi andma.

Esimene kontsert toimub väikeses Newbury linnas, kus tänavu leiab juba 44. korda aset Newbury kevadfestival. ERSO-t ootab 16. sajandil valminud Püha Nikolause kirik, ent veel eelneval õhtul Heathrow lennujaamas selgub tõsiasi, et vana hoone tervet sümfooniaorkestrit ära ei mahuta. Mis siis ikka, mõned mängijad saavad võimaluse hotelli puhkama jääda. Väiksema koosseisu korvab siiski kiriku avar akustika, mis eriti Dvořáki suurejoonelise üheksanda sümfoonia ettekandel oma täit hiilgust näidata saab. Kirikusse sobib suurepäraselt ka Arvo Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, mis on tuuri kavas kui lüli Eesti ja Suurbritannia heliloomingu vahel. Puupüsti kirik näib kõnelevat enda eest: ERSO on siin oodatud külaline. Kontserdi lõpuks on publik on püstijalu ja aplodeerib vaimustunult. 

Seekordsel tuuril soleerib ERSO ees Põhja-Iirimaalt pianist Barry Douglas, kelle karjäär sai tuule tiibadesse 1986. aasta Tšaikovski kontserdi võidu järel. Douglas on jõuline mängija – peene ja nüansirikka fraseerimise puudujäägid korvab ta võimsate kulminatsioonidega, mis publikule selgelt meelepärane on. Ning mis seal salata, usutavasti võidab osa poolehoiust ka fakt, et võõra Eesti orkestri ees soleerib nende oma kaasmaalane. Üheteistkümnel kontserdil kõlavad vaheldumisi Sergei Rahmaninovi esimene, teine ja kolmas klaverikontsert. Britid armastavad Rahmaninovi – seda võib seniste kontsertide põhjal selgelt väita ning tõsi, on ju tegu ka klaveriloomingu absoluutse kullafondiga. Naerupahvakaid ja elavat äratundmisrõõmu põhjustab ka Douglase lisalugu, “Rüütlite tants” Sergei Prokofjevi balletist “Romeo ja Julia”. Pisut ebaharilik, ent vaieldamatult menukas valik. 

Teisel päeval sõidame Inglismaa idaosasse Norwichi. Siinne kontserdisaal Theatre Royal jättis piltide põhjal kauni mulje, kohapeal tuleb aga välja, et tegemist on sõnateatrile mõeldud saaliga ning muusika mattub siin lavakardinate vahele, kui tahes mitu fortet partituuris ka kirjas poleks. Rahmaninovi kolmanda klaverikontserdi esitusel varjutab solist Barry Douglas orkestri sootuks.

Põnev on aga näha erisusi siinses kontserdikultuuris: publik tuleb saali kommipakkide ja õlletopsidega, vaheajal müüakse saalis kandikutelt jäätist. Samas pole harv juhus näha inimesi vaimustusepisarates. Ka kehv kõlakvaliteet ei paista kohalikku publikut liialt häirivat. Üldse on Briti publik keskmisest emotsionaalsem ja avatum. Kontserdi järel võib koridorides kuulda hüüatusi: “It was amazing!”. Lavalt lahkuvaid orkestrante tullakse mitmelgi pool tänama ja õnnitlema. 

Reisi kolmas kontsert toimub Birminghamis, kus meid tervitab klaasist büroohoonetest pikitud range ilmega kesklinn. Siin igapäevaselt tegutsev Birminghami sümfooniaorkester saavutas laiema rahvusvahelise tuntuse 1980. aastatel, mil orkestri peadirigent oli Simon Rattle. Sel perioodil valmis ka uus, 2262 istekohaga kontserdimaja, mida on nimetatud parimaks terves Suurbritannias: saali igast nurgast pidavat kuulda olema isegi see, kui nööpnõel laval põrandale kukutada.

On sümpaatne, kuidas siinne kontserdimaja on integreeritud linnakeskkonda. Lisaks erinevatest žanritest kontsertidele asub siinsamas kõrval rahvusvaheline konverentsikeskus, hoone aatriumis on kohvikuid ja poode, mis siia ka väljaspool kontsertide toimumisaegu külastajaid toovad. Koos kõrvalasuva raamatukogu ja teatriga moodustab väljak keset kalke büroohooneid linna kultuurilise südame. Sellelt kontserdilt saab orkester ka esimese ametliku tagasiside, kohalik muusikaajakirjanik võtab Dvořáki seitsmenda sümfoonia ettekande Olari Eltsi juhatusel kokku sõnadega “splendid performance”.

Pea sama suur saal ootab ERSOt järgmisel õhtul Sheffieldis. Kuigi Sheffield on ajalooliselt tuntud eelkõige tööstuslinnana, on see täna Suurbritannia kõige rohelisem linn – siinsed rohealad moodustavad 61 protsenti kogu linna territooriumist. Siin on nii mõndagi, mida võiksime Euroopa rohepealinnana eeskujuks võtta.

Sheffieldi kontserdisaalis esitab ERSO esimest korda reisi jooksul ka kohalikku heliloomingut, kõlab šoti helilooja Thea Musgrave’i “Loitsija laul”, kus teadlik kõrv võib ära tunda viiteid selle järel esitatud Jean Sibeliuse viiendale sümfooniale. Publikus kohtame aeg-ajalt nii kohalikke eestlasi kui ka neid, kes Eestis käinud ja seda hea sõnaga meenutavad. Vanahärra Eesti lipuga kampsunis teatab rõõmsalt, et tema sugulased elavad Põltsamaal. Lisaloona kõlav Eduard Tubina “Setu tants” paneb Briti publiku jala tatsuma ning nii mõnessegi kodusse läheb kaasa CD plaat eesti heliloominguga ERSO esituses.

Visiitkaart on jäetud juba nelja linna, orkestrit ootab ees juba viies kontserdisaal Warwickis. Sellest juba peagi lähemalt!