Semperi ja Ojasoo «Macbeth» väärib aasta lavastuse tiitlit
23. jaanuar 2023.
Heili Sibrits, Postimees
Esimesed elamused neljapäeval esietendunud Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühistööna valminud lavastusest «Macbeth». Avaldame Postimehe peatoimetaja asetäitja, teatrikriitik Heili Sibritsa sotsiaalmeedia postituse.KUNSTAkzoNobel Kunstipreemia 2022 laureaat on Ludmilla SiimKIRJANDUSIlmunud on Elisabeth Heinsalu debüütluulekoguNÄDALA TIPPSÜNDMUSTE ÜLEVAADEUUDISNÄDALNädala tippsündmuste ülevaadeUUDISEDLahkus Eesti ja Prantsusmaa kultuurisidemete edendaja Vahur LinnusteUUDISEDGALERIIApocalyptica tšellovõlurid pakkusid Unibet Arenal vägevat šõud!MUUSIKAKULTUURIS KUUMRock Hotel: me pole tahtnud kuulsaks saada – see, mis meile meeldis, meeldis ka rahvale
«Macbeth» on aasta lavastus. Mis siis, et aasta on kestnud vaid 19 päeva, aga Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo ning Olari Eltsi töö seab alanud aastal teatrilati väga-väga kõrgele. Ma ei mäleta, millal ma teatrist väljudes nii puudutatud olin, aga ka endasse tõmbunud, vajasin ruumi ja aega, sest…
Me oleme elanud aasta aega sõjas. Arvasin, et ka mina olen muutunud sõja suhtes ükskõikseks, et olen näinud kõiki neid fotosid, lugenud neid uudiseid, muretsenud ja tundnud erinevaid tundeid. Nüüd aga nägin Estonia kontserdisaalis surma, kättemaksu, leina ja võimu, armastust, nägin inimese koledust. See puudutas. See pani mõtlema. Aga selles oli ka ilu, poeesiat – ei ole vist sobiv öelda, aga mõrvastseenid olid imelised. Mustade inimeste valgesse surilinadesse mässimine, nende marmorlikeks ingel-(helendavateks) olenditeks muutmine oli ilus. See oli hinge kraapiv (eriti üks stseen, mida ma ei taha ette ära rääkida, sest kui teil on võimalik seda lavastust vaadata, siis minge ja vaadake, kogege ja mõelge).
«Macbeth» ainult ei näidanud, ta mõtestas.
Eesti kultuurist on koroonajärgsel ajal räägitud sageli vaid tumedates toonides – pole raha, pole tervisekindlustust, pole publikut, pole mõistmist, pole seda või teist. «Macbeth» näitab, kui rikkad me oleme – meil on sellised anded, sellised mõtted, mis tehakse ka teoks! Ma olen vaimustuses, et koostööd tegid Eesti Draamateater, ERSO ja Eesti Kontsert, kõik nn riigiasutused. Millegi võimsa sünd on võimalik ka kirutud kultuuriasutustes, kui on soov ja idee. Suur kummardus kõigile, kes panustasid.
Me oleme seda kõike juba näinud. Ka nii võivad vanad NO99 sõbrad ja kriitikud öelda, sest Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on tõesti neid võtteid varem kasutanud. Mis siis. «Macbethis» oli nende meisterlikku käekirja veelgi lihvitumalt, veelgi puhastatumalt, veelgi teravamat näha. Ja see oli võimas.
Kui rikas on Eesti kultuur, seda sai ka saalis kuulda. Lepo Sumera muusika oli tõeline vapustus. See, kuidas helid ja sõnad (aga ka liikumine ja valgus, kaameratöö) oli tervikuks seotud, oli elamus omaette. Siin FB kiires emotsionaalses hüüatuses pole kohta kogu teose analüüsimiseks, muusikast rääkimiseks pole mul ka sõnu, ent saan öelda, et olen väga õnnelik, et minu eluajal on sündinud selline kunstiteos, kus Lepo Sumera loomingu võimsus oli kõrvuti Shakespeare’iga.
Kas enne ooperit võikski teater selline olla? Selliselt turgatas pähe küsimus. Ma ei tea, mis on kõige õigem vastus, aga mulle tundub, et Estonias kontserdisaalis kogesin ma väga autentset teatritegemise vormi, mis oli sisult ja vormilt sajaprotsendiliselt tänapäevas, kus emotsioone võimendavate maskide asemel kasutati kaamerat ja ekraani. Ma nägin ja tundsin teatrit, mis puudutas kõiki meeli, kus sõnad polnud kaotanud tähendust.
Priit Võigemast, Mait Malmsten, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints, Ursel Tilk, Rasmus Kaljujärv, Kaie Mihkelson, Helena Lotman, Hanna Jaanovits – nagu aru saate, siis laval oli eriline kamp. Juba selleks, et näha milline on Malmsteni ande suurus, tasub «Macbethi» vaatama minna. Aasta või elu roll? Usun, et mõlemat. Ja kuidas küll Helena Lotman suudab silmi niimoodi avatuna hoida, et ta kordagi ei piluta? Kõikide näitlejate kohta tahaks midagi head öelda, sest saab ja tasub. Tore, et nn vanade kalade kõrval oli laval Hanna Jaanovits. Tundub, et seda alles lavakoolis õppivat noort annet tasub jälgida.