Meelis Oidsalu arvustus: Draamateatri „Macbeth“ on iseenda õnnestunud antitees
25. jaanuar 2023.
Meelis Oidsalu, Eesti Ekspress
Istume Estonia kontserdisaali püstitatud suure moelava ääres. Ükskõik kas see ruumilahendus lähtus ainult praktilisest vajadusest või ka Semperi-Ojasoo publiku õrritamise püüdest – hetkeks valdab ebamugavustunne, sest ERSO on just mänginud Ukraina hümni.
Eesti rahvusorkester teeb seda iga oma kontserdi alguses mullusest 24. veebruarist saati ja kuni sõja lõpuni. Väidetavasti inspireeris see tava lavastajaid „Macbethis“ Ukraina sõjale otsesemaid viiteid tegema.
„Macbeth“ on korraga elav installatsioon ja kontsertlavastus, milles Shakespeare’inäidendikatked ja Hasso Krulli nõiamonoloogid (Priit Võigemast ja tema abinõiad mõjuvad oma punases sortsiburkas arhailiste äärmuslastena) suhestuvad veidi nihestatud, tegelasi objektistava näitlemisstiiliga, Lepo Sumera ja Jay Schwartzimuusikaga ja orkestri taha seinale suurele ekraanile kuvatud mustvalge klantsvideopildiga.
Etenduse alguses liigub trupp laval ülimalt aeglaseks timmitud teosammul saali ühest otsast teise. Näod nii tõsised, nagu siirduks stiliseeritud jalaväerühm Pariisi või New Yorgi moelavalt otse ajalukku.
Kuna näitlejad mängivad enamiku stseene kaameratesse, võib publiku moeetendusel viibimise tunne üsna pea vahetuda filmivõtetel viibimise kahtluse vastu. Kolm surmtõsise ja kaastundliku olemisega operaatorit (Epp Kubu jt) filmivad laval füürer Macbethi (Mait Malmsten) ja tema esileedi (Helena Lotman) verist võimukroonikat. Shakespeare’i Macbeth on Dostojevski Raskolnikovi mõni sajand varasem versioon: karistamatuse tundest innustunud kurjategija variseb omaenda süütunde all kokku. Kas see kehtib ka Vene nüüdisaegse kurjusetraditsiooni puhul? Ja kas Hitler ikka oleks vabatahtlikult hakanud endale tuhka pähe raputama?
Lotmani leedi Macbethi jaoks on kurjus loomusund, Malmsteni pidetu Macbethi jaoks aga lihtsalt üks kätte näidatud suund. Macbeth on saamatu diktaator, ta ei saagi kuninglikkuseni küündida, sest motiivid on pätilikud. Helena Lotmani hirvesilmse psühhopaadist leedi puhul on kõige hirmutavam see, et ekraanilt vaatab vastu hell ja lapselikult puhas hing.
Kui õukonnaliikmed esimese vaatuse lõpus laval sufikeerutusi teevad, siis vaatavad kõik peale läbinägeliku MacDuffi (Rasmus Kaljujärv) tõtt oma väljasirutatud peopesaga (justkui peegliga). Kas Macbethide kuritegusid ei nähtud läbi või ei tahetud näha? Kaljujärve silmad sihivad keerutuste ajal ruumi. MacDuff on skeptiline ja kompromissitu juurdleja, ta näeb Macbethide sepitsused läbi, selle eest maksvad eluga ka tema naine leedi MacDuff (Hanna Jaanovits) ja kaks väikest last.
Naiste ja laste mõrvamist kujutatakse laval sümboolselt: ohvrid mässitakse valgesse linasse, asetatakse transpordikärule ja nihutatakse lavaserva, umbes nagu võidi nihutada Estonia teatrimaja tagusel väljakul 1905. aasta revolutsiooni monument Konstanti Pätsi kivipea teelt. Semper ja Ojasoo hoiduvad laval vägivalda näitamast sama kramplikult, nagu Saksamaa liidukantsler hoidub seda nägemast. Üle võlli kombekus mõjub paljastavamalt, kui mõjuksid tehisverejoad.
Lavastuse kuuldav osa – Lepo Sumera sümfooniate kollaaž – on märksa sopistatum ja nüansseeritum kui taotluslikult lihtsatele pühalikkuserelssidele seatud teatrietendus. Sumera kutsuvalt sume ja sünk müstitsism kõlab tõepoolest kokku Hispaania kunstniku Francisco de Goya loominguga (kavalehest leiab seitse Goya sõja- ja ängipilti). Ta pole küll nii morbiidne kui Goya ning etenduse ajal oli vahelduseks päris hea silmad korraks sulgeda ja tunnetada Sumera loomingu džungellikku kirevust ja keerukat ruumilisust.
„Macbethi“ moelavalik dekoratiivsus ja etendusolukorra propagandafilmilik võtteplatsitõsidus paneb küsima, kas tegemist on ikka ainult teatrilavastusega. Peale selle on „Macbeth“ ka elav ja liigutav memoriaal käimasolevale Ukraina vabadussõjale: näitlejad võtavad kaamerate ees sisse sõjaskulptuuridele või -memoriaalidele omaseid rühmapoose. Tulid meelde nii Eesti hiljutine memoriaalisõda kui ka presidendi vastuvõtu kontsertlavastuste traditsioon.
Väliste tunnuste järgi võiks lavastust pidada ka elitaarse esinduskunsti näiteks. Õnneks on Semperi-Ojasoo-Eltsi memoriaalkunstiteose mõju kõike muud kui võimumänge heroiseeriv või sõda looritav. Draamateatri „Macbeth“ on iseenda õnnestunud antitees.