Samuti on teda nimetatud muusikaliseks aktivistiks. Holokausti teema on ta loomingust ja tegevusest tugevasti läbi käinud. Hope juhib tele- ja raadiosaateid, kirjutab raamatuid, Wall Street Journali regulaarne kaasautor on ka. Elab Berliinis, juhul kui tuntud ja nõutud muusiku jet-set-elus sellist asja üldse nii lihtsalt saab öelda.
Hope on sündinud Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kuna tema kirjanikust isa oli seal ka apartheidivastane aktivist, tuli riigist peagi lahkuda. Euroopasse jõudes juhtus nii, et Hope’i ema asus tööle maailmakuulsa viiuldaja Yehudi Menuhini assistendina. Nüüd oli väikesel Daniel Hope’il käepärast erakordne miljöö. Edasist võib juba ilmselt kirjeldada kui ajalugu.
Hope on praegu nii Zürichi Kammerorkestri kui ka San Francisco New Century Chamber Orchestra kunstiline juht. 2020. aastast ka Bonni Beethoven-Hausi president.
Odessa Classicsi avaõhtul esitatakse Silvestrovi, Pärti, Brittenit ja Mozartit. Teie soleerimisel tuleb ettekandmisele Benjamin Britteni viiulikontsert. Miks just see teos?
Mul paluti valida selle kontserdi tarbeks üks viiulikontsert. Otsustasin tumeda ja mõtisklevalt imelise Benjamin Britteni viiulikontserdi kasuks. Ta komponeeris selle 1939. aastal Teise maailmasõja eelõhtul, aga samuti lähtub see Hispaania kodusõja vägivallast ja selle tagajärgedest. Teos on võimas, aga ka kuidagi ajakohane. Arvestades asjaolu, et tegu on mu Eesti debüüdiga, tahtsin mängida midagi, mis on mulle väga südamelähedane.
Odessa Classics toimub sõja tõttu seekord Tallinnas. Mida see sõda teile, aga teie arvates ka maailmale tähendab?
See on tohutu katastroof. Olen alati mõelnud, et sõda on inimlike väärtuste täielik kokkukukkumine. Sellise asja juhtumine 2022. aastal keset Euroopat on šokeeriv ja väga-väga ohtlik.
Mida te arvate natsionalismist?
Olen selles osas George Orwelliga nõus: natsionalism on enesepettusega rikastatud võimuiha.
Kui optimistlik või pessimistlik te olete?
Ma usun, et enne kui asjad paremaks saavad minna, lähevad need veel palju hullemaks.
Teid on nimetatud ka muusikaliseks aktivistiks. Mõni leiab, et kunstnik on midagi autonoomset ja tal ei ole ühiskonna ees mingisuguseid kohustusi. Millisena teie kunstniku kohustusi ühiskonna ees näete?
Iga kunstnik on isesugune ja ma ei usu, et siin saab olla mingit ühte reeglit. Minu tagasihoidlikul hinnangul on muusikal tohutult võimu ja mõju, nii kunstiliselt kui ka sotsiaalselt. Ma usun selle kasutamisse, et kommunikeerida, luua sidet.
Üks või kaks Yehudi Menuhiniga seotud küsimust küsitakse teie intervjuudes ka. Kui jälle küsimus tuleb, kas olete vahel sisimas endamisi mõelnud ka, et miks iga kord?
Ei. Kui poleks Yehudi Menuhini ääretut lahkust ja inspiratsiooni, siis me siin üldse ei räägikski.
Olete maininud, et Menuhin oli küll klassikaline muusik, aga ta oli ka muule avatud. Teid iseloomustab samuti avatus. Kas on midagi sellist ka, millele te ei tahaks avatud olla?
30. mai 2022.