Interpreetidest on saanud terapeudid
17. september 2021.
ERSO hooaja avakontsert, sarja „Maestro“ I kontsert „Sümfoonilised tantsud“ 10. IX Estonia kontserdisaalis. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Elis Halliku uudisteose „The Firehearted“ ehk „Tulihingeliselt“ esiettekanne ning John Adamsi, Justė Janulytė, Richard Straussi ja Sergei Rahmaninovi muusika.
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri algav hooaeg kannab 95. järjekorranumbrit. Tähtpäev nõuab ka selle äramärkimist ja hooaja avakontserdil oli leitud selleks huvitav lahendus: see algas John Adamsi teosega „I Still Dance“ ehk „Ma tantsin ikka“, mis on kirjutatud 75aastasele härrasmehele ja muusikule dirigent Michael Tilson Thomasele tema lõppematu energia ning helilooja ja dirigendi koostöö tähistamiseks San Francisco Sümfooniaorkestriga.
Just sellise mõttega võib pöörduda ka ERSO poole: et jaguks lõppematut tantsuhimu, energiat ja koostööd. Kõlataies ise annab vaid kaheksa minuti jooksul igiliikuva muusikalise energiana võimaluse vaadata Adamsi loometeele, viidates tema varajasele minimalistlikule loomingule, džässmuusika mõjutustele ning värvikirevale orkestratsioonile.
ERSO hooaja avanud Adamsi loomingu juurde pöördub Elts tagasi üsna pea: koostöös Tracy Silvermaniga esitab ta Adamsi 2003. aastal esiettekandele tulnud teose „The Dharma at Big Sur“ ehk „Dharma Big Suris“. Ei teagi, kas siit vaatab vastu sügise hakul taas lõkkele puhutud igiammune arutelu, unistamine kvaliteetsest akustilisest keskkonnast. On ju Adamsi teos kirjutatud Los Angelese Walt Disney kontserdimaja avamise puhul. Julged ideed, loodetavasti ka teostus.
Olin vaevu toibunud Balti muusika päevadel kõlanud Leedu esinduskontsertide hämmastavast mõjuväljast, ent nüüd tegi ERSO minu suureks rõõmuks Leedu heliloomingusse uue sissevaate. Hooaja avakontserdi esiettekannete paraadreas kõlas Justė Janulytė 2019. aastal ühingu Musica Femina München konkursi tulemusel valminud keelpilliteos „Apnea“ ehk „Apnoe“, mille esiettekanne oli selle aasta 16. juunil Münchenis sealse kammerorkestri ja dirigent Clemens Schuldti esituses. Janulytė üks tuntumaid teoseid on 2010. aastal esiettekandele tulnud multimeediateos „Sandglasses“ (originaalpealkiri „Smėlio Laikrodžiai“ ehk „Liivakellad“), mis on kõlanud festivalidel „Varssavi sügis“ ja „MaerzMusik“. Janulytė on õppinud Leedu muusika- ja teatriakadeemias (õpetajad Bronius Kutavičius ja Osvaldas Balakauskas) ning Giuseppe Verdi nimelises Milano konservatooriumis Alessandro Solbiati juhendamisel. Ta on ka Leedu muusika- ja teatriakadeemia õppejõud. Uue teose pealkiri „Apnea“ viitab hapniku puudumisele ehk inimkonnale osaks saanud värskele ehmatavale kogemusele, mis väljendub teoses dramaatiliselt ja apokalüptiliselt.
ERSO peadirigendil Olari Eltsil on töölaud täis uudisloomingut sisaldavaid partituure ja põnevaid ideid. Ehk on see külluslikkus mõningase sunnitud pausi tulemus? Igatahes on tulemas hooaeg, kus ei kõla eesti heliloojate loomingut ainult näpuotsaga, vaid seda voolab Estonia kontserdisaali kosena.
Kui varem on paar tuntud heliloojat ja orkestri panus olnud esindatud vaid uue muusika festivalidel, siis nüüd on hooaja kavas terve hulk paremate eesti heliloojate teoseid: siit vaatavad autoritena vastu Jüri Reinvere, Märt-Matis Lill, Tõnu Kõrvits (korduvalt), loomulikult Heino Eller, Ester Mägi jpt. Avakontserdil tuli Eesti heliloomingust esiettekandele Elis Halliku „The Firehearted“ ehk „Tulihingeliselt“, mille saamislugu on seotud Beethoveni 250. sünniaastapäevale pühendatud hooajaga ning alusmaterjal Beethoveni avamäng „Leonore“. Teose esiettekanne lükkus tegijate sõnul segaduste perioodi tõttu üha edasi. Kaose kaja rullub muidugi ka üle algava hooaja. Aga võiks proovida mõelda siit edasi. Igatsus tundubki olema järgmine tunnetuslik tasand, mis on juba kohale jõudnud.
Hurmav ERSO hooaja avakontsert kõlas lootusrikkalt. Ei teagi, kas selle tunde tekitas apokalüpsisest haaratud materjal, mis lõi muusikaliste vahenditega n-ö õhu puhtaks, või teadlik suundumus mitte jätta muusikute ja publiku vaimset tervist ja teraapiat kellegi teise hooleks, vaid kasutada teadaolevat ja läbiproovitut. Need on teadagi tantsu mõju inimese kehale ja muusika füüsiline mõju organismile. Õpetlikkust – ja seda mitte moraliseerivas, vaid elujaatavas, lootusrikkas ja kogemusi jagavas vormis – jagus nii avakontserdil kõlanud Richard Straussi 1910. aastal valminud ooperi „Roosikavaler“ põhjal valminud süidis (koostaja dirigent Artur Rodziński, esiettekanne 1944. aastal) kui ka kontserdi viimasel kolmandikul kuulajaid hurmanud Sergei Rahmaninovi teoses „Sümfoonilised tantsud“ (1940).
Rahmaninov räägib meile oma teose kaudu traumast ning sellest, kuidas inimene peaks oma eluga edasi minema. Rahmaninovi elu ja looming on ilmekas näide kannatustest ajaloo keeristes. Kuidas kasutada oma andeid, kuidas ennast väljendada, kuidas saada üle lõputust kurbusest ja traumast? Mis on üldse inimese elu tähendus? Elu lõpus kirjutatud emotsionaalselt kaasahaarav kokkuvõtlik muusikaline analüüs pakub igale kuulajale just teda kõnetava vastuse. Nii võibki juhtuda, et kunsti kaudu on võimalik saada inspireeriv kontakt ka Ivanovkast Ameerikasse siirdunud, ammu meie seast lahkunud pianisti ja helilooja mõtteselguse ning kristalliseerunud kogemusega. Praegu räägitakse palju vaimsest tervisest ja kogemusnõustamisest. Teatud tasandil võivad muusika ja selle loojad olla meile kogemusnõustajad aegade hämarusest ning tuletada ühtlasi meelde, et ajalugu kordub, muidugi teisel tasandil. Kas pole uues olukorras saanud interpreetidest terapeudid?