Palju õnne sünnipäevaks, maestro Neeme Järvi!
07. juuni 2020.
64 aastat tagasi, 1956. aasta 13. mail seisis Neeme Järvi esmakordselt Estonia kontserdisaali dirigendipuldis ning juhatas ERSOt, toonase nimetusega Eesti Raadio sümfooniaorkestrit. Orkestri hingeeluga oli ta kursis juba varasemast, kui käis vanema venna juhatatud proove kuulamas või mängis orkestri löökpillirühmas – kõrvuti orkestri tulevase löökpillirühma kontsertmeistri Kalju Terasmaa ja teise tulevase dirigendi Eri Klasiga.
Aastad 1963–79 ja alates 2010. aastast praeguseni tähistavad tema ERSO peadirigendi perioode, mil koostöö on olnud eriti tihe ja viljakas. 80. sünnipäeva puhul sai maestro Neeme Järvi ERSO-lt eluaegse aupeadirigendi tiitli. Kui üks side ja armastus on nii tugev, nii pikaajaline, elanud üle nii praeguse kui ka varasemad lahusolekud, siis ta on juba aegade ülene. Praegune erakorraline aeg toob erakorralisi lahendusi. ERSO 93. hooaja ja Neeme Järvi peadirigendiperioodi pidulik lõpetamine on kavandamisel oktoobri algusesse, kui 94. hooaeg on juba alanud.
Armas maestro Neeme Järvi, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester saadab Teile parimad sünnipäevatervitused ja ootab väga taaskohtumist!
Toome lugejateni mõned väikesed meenutuskillud orkestri praegustelt ja endistelt muusikutelt, kus on püütud avada seda saladuslikku dirigendiks olemise koodi – kuldvõtmekest, mida Neeme Järvi endas kannab.
KALJU TERASMAA
ERSO löökpillirühmas 1951–2005, rühma kontsertmeister 1964–2005
Minu tutvus Neeme Järviga ulatub aastasse 1949, õppisime koos löökpille ja tema oli sel ajal juba väga kihvt ksülofonimängija. Ta on minust küll noorem, aga ksülofonimängus oli ta minust tol ajal ikka ees. Käisin tal Nõmmel külas – tal oli üks tore noolemäng, mida ikka mängisime, ja muidugi kuulasime plaatidelt palju muusikat. Koos käisime ka sümfi (praegune ERSO, toonase nimetusega raadio sümfooniaorkester) proove kuulamas, sest Neeme vend Vallo juhatas. Meil oli saalis oma dirigendipult ning kuna Neeme saalist ka „juhatas orkestrit“, siis eks mina koos temaga. Meie löökpilliõpetaja Kristjan Vestre mängis ka sümfis. Viiekümnendate alguses oli ka seda, et mängisime Neemega orkestri löökpillirühmas kõrvuti, sellest on säilinud isegi mõni foto, üsna udune.
Peadirigendiks sai Neeme 63. aastal, aga ta käis meil orkestrit juhatamas juba enne seda. Mäletan, et kui proovis oli vaheaeg, tahtsid kõik kangesti temaga rääkida. Aga Neeme oli kaval, ta tuli minu juurde, tegime näo, et vaatame koos nooti ja nii saime kõik oma jutud ära räägitud.
KAUPO OLT
ERSO kontrabassirühmas alates 1974, rühma kontsertmeister 1979–2000
Minu esimesed muljed Neeme Järvist on ajast, mil õppisin Tartu muusikakoolis, aastatest 1961–65. Noor Neeme Järvi käis Tartus esinemas enamasti sümfooniaorkestrist komplekteeritud kammerorkestriga. Ülikooli aula oli alati puupüsti rahvast täis. Tartus käis ka ERSO, toonane raadio sümfooniaorkester Roman Matsoviga. Hea oli siis neid kahte kõrvutada. Tollest ajast on mul meeles just see suur vahe, mis on dirigendil ja dirigendil, kuidas üks suudab panna muusikute silmad särama. Publik kohe nautis seda noort meest – sihvakas, tumedapäine, nagu ta toona oli –, ta suutis panna muusikud kohe ahnelt musitseerima. Publik mitte ainult ei nautinud, vaid lausa ahmis seda muusikat.
Seitsmekümnendatel käis Neeme väga palju mujal juhatamas, nii Liidus kui ka väljaspool. Ja sellest ajast meenub üks nädal, kui Neeme oli taas kuskilt välismaalt tulemas. Esmaspäevasesse proovi ta ei jõudnud ja orkester saadeti koju. Nii oodati teda iga päev, aga tema lennukit ei tulnud ja meil kadus prooviaeg käest. Lõpuks kohtusime maestroga alles pool tundi enne kontserdi algust. Ja siis ta ütles, et neid lugusid te olete kõik mänginud, aga vaadake mõned kohad läbi: siin ma teen nii, siin ma teen nii – ja see kontsert läks meil kordades paremini, kui need, mille jaoks teinekord pikalt harjutasime. See oli kõigi poolt meeletu kokkuvõtmine.
Neeme äraminek 1979. aastal oli muidugi šokeeriv. Läksin kontserdile ja kui olin praeguse Välisministeeriumi juures, see oli endine EKP maja, siis juba ristmikul inimesed tulid küsima, et ega mul kontserdipiletit pakkuda ei ole. Ja kui ma siis Teaduste Akadeemia nurga tagant välja sain, siis nägin, mis toimus kontserdimaja ees – rahvast oli seal tõesti murdu. Need tema kaks viimast kontserti – hooaja avakontsert ja rahvusvahelise muusikapäeva kontsert – olid puupüsti täis ja kontserdimaja ees oli suur tunglemine. Midagi sellist ei ole ma ei varem ega hiljem näinud.
ANDRES LEPNURM
ERSO fagotirühmas aastail 1972–2016, rühma kontsertmeister 1979–2004
Seitsmekümnendate aastate orkestris oli palju vanemat põlvkonda ja orkestri tase oli praegusest väga erinev. Aga Neeme oli Neeme – noor ja energiline, eksperimenteerimisaldis ja väga loominguline – temaga suudeti ka tollase veidi ebaühtlase koosseisuga hästi mängida. Ta juhatas juba siis sõrmedega, õlgadega. Noor Neeme hoidis käsi kõrgel, siis paistsid sõrmed hästi, hilisemast ajast mäletan, et puhkpillimängijad sinna taha mõnikord neid sõrmi nii hästi ei näe.
1. oktoober 1979 oli üks väga omapärane ja põnev õhtu. Neeme viimane kontsert enne äraminekut. Ega orkestrandid väga neid tagamaid ei teadnud. Alles pärast kontserti öeldi, et Bernsteini „West Side Story“, mida olime proovides harjutanud, oli tegelikult enne kontserti ära keelatud ja isegi noodid olid orkestrilt kindluse mõttes ära korjatud. Aga Neeme oli seda ette näinud, tal oli tagavarapartituur ja -hääled ning see lugu tehti tervikuna ära lisaloona. Mäletan, et lava taga oli palju ärevust. Tihhon Hrennikov (kauaaegne Nõukogude Liidu heliloojate liidu esimees) mängis sel õhtul solistina oma klaverikontserti, Tubina 10. sümfoonia oli kavas.
IMBI-MALLE KUUS
ERSO I viiuli rühmas 1966-67 ning 1970–2017
Neeme on läbinisti muusik. Aga muusiku ja muusiku vahel on väga suur vahe. On neid, kes teevad muusikat, ja neid, kes tunnetavad muusikat. Minu meelest on Neeme see, kelle sees muusika elab.
Ta valitseb orkestrit absoluutselt. Tema žest on väga täpne, dirigeerimistehnika väga kokkuhoidlik, tihti juhatab ta ainult sõrmeotstega – aga tal ongi muusika sõrmeotstes … ja südames. Ja sa pead alati valvas olema, sest kontserdil ei pruugi ta juhatada üldse nii, nagu oli proovis.
Ta nõuab vahel orkestrilt niisugust piano’t, et peaaegu ei julgegi mängida. Valjusti mängida ei ole keeruline, aga teha sellist piano’t, et saalis kõik hoiavad hinge kinni, see on väga suur kunst.
Peterburi Filharmoonia lava on hästi lai ja avar, hoopis teistsugune kui me Estonias harjunud oleme. 2012. aasta Peterburis käigust meenub, et proovis oli orkester kuidagi väga laiali, aga Neeme Järvi oli väga rahulik ja ei teinud olukorra parandamiseks midagi. See oli Šostakovitši viies sümfoonia. Ja õhtul kõik toimis. Ta usaldab muusikuid, jätab väga palju orkestrantide teha.
HANNES ALTROV
ERSO klarnetirühmas aastail 1967–2012, rühma kontsertmeister 1977–2012
Oli rõõm olla Neeme Järviga n-ö ühes paadis, lendaval võluvaibal, kus aastad möödusid, täis vaimustust, rõõmu, avastusi, ootamatusi. Minu jaoks on ta paljuski ainus ja õige.
Meenutused jätkuvad pärast fotogaleriid…
ARVO LEIBUR
ERSO kontsertmeister alates 2001
Neeme Järvi meenutab proovides sageli ERSO ajalugu, endisi orkestrante, Eestis professionaalsele pilliõppele alusepanijaid. Need huvitavad faktid ja seigad on omamoodi legendid, mis annavad proovitsüklile palju värvi, loovad emotsionaalse ja inspireeriva meeleolu ning on loomulikult väga huvitavad ja harivad.
Mitmeid teoseid olen Neeme Järvi juhatusel nii solistina kui ka orkestris korduvalt mänginud, need on alati olnud vastastikku inspireerivad koostööd. Ta usaldab mängijaid. Ma võin solistina mängida ühel päeval üht- ja teisel teistmoodi ning tema omalt poolt on alati avatud ja uudishimulik: kuidas me siis täna teeme? Aga nooremaid mängijaid oskab ta muidugi suurepäraselt suunata.
Pedagoogitöös näen, kuidas pilliõppes on väga palju harjumuspärasust. Aga on vaja väga erksat vaimu ja avatust, et minna teose tõlgendamisel n-ö päris algusesse ja mõelda ise, kuidas sellele läheneda. Neeme Järvi on öelnud, et ei ole mõtet teisi korrata, tuleb ise leida ja avastada, tema puhul mõjub see isegi nagu üleskutsena. Mõnikord on meil proovides ju ka humoorikat katsetamist, kui näiteks lugu läheb äkki poole kiiremas tempos. Neeme Järvist rääkides võiks öelda, et rutiin puudub, see on lausa keelatud! Me kõik oleme inimesed, iga päev on iselaadne ja erineva pulsiga. Taju ja emotsioon ei ole kivistunud etteantud vormi. Ja interpretatsioon on väga avar mõiste.
MADIS METSAMART
ERSO löökpillirühmas 1990–1991, rühma kontsertmeister alates 2005
Erakordne musikaalsus, orkestrantide usaldamine, julgus traditsioone murdes riskida, minimalistlik, kuid täpne tehnika, oskus eristada olulist ebaolulisest – seda loetelu võiks muidugi jätkata, aga need on minu arvates põhilised märksõnad.
Üks omadus, mida olen Neeme Järvi puhul alati imetlenud, on tema ümberlülitumisvõime. Kui ta proovi ajal võib olla nõudlik või vahel harva isegi pahur, siis vaheajal, kui lähed mõnd muusikalist detaili täpsustama, midagi küsima, on ta hetkega justkui ära vahetatud – lahke, naeratav, kaasamõtlev. Ta näeb ja hindab iga inimest isiksusena. See polegi juhtide puhul nii tavaline, ka Eri Klasil oli selline omadus.
Mul on jäänud meelde Rahvusooper Estonia 100. aastapäeva kontsert septembris 2006, kui Neeme Järvi juhatusel mängisime põhiliselt avamänge ja muid n-ö kergemakaalulisi teoseid. See, millise energia ta ERSOst kätte sai, oli minu jaoks tol hetkel ennekuulmatu. Sel kontserdil mõistsin, kui erinevalt võib sama orkester eri dirigentide juhatusel kõlada. See tunne on siiani meeles.
MATI LUKK
ERSO kontrabassirühmas 1981–1990, rühma kontsertmeister alates 2000
Kui ma 2000. aastal taas ERSOsse tulin, olin vist ainuke ERSOkas, kes polnud kunagi Neeme Järvi käe all mänginud. Kavas oli Beethoveni IX sümfoonia finaal. Ma olin korralikult ette valmistanud ja tundsin end jube kindlalt – see oli ikkagi esimene kohtumine maestroga. Ja siis ma tajusin täiesti reaalselt, et ta tõesti teebki lugusid täiesti teistmoodi kui teised. Tal on haruldane võime muusikuid oma mugavustsoonist eemal hoida. Teoste puhul ei lähtu ta reeglitest, vaid oma nägemusest – ja see on tal alati väga tugev.
Ta juhatab muusikat nii, nagu muusika juhatab teda. Ja ta suudab seda füüsiliselt edastada. Kõik on nii orgaaniline, et tihti ei saagi aru, kas solist ripub tema käe otsas või tema solisti käe otsas.
Väga erilisena on meeles tema lahkumiskontsert 1979. aastal. See oli teada, et Neeme läheb, mu erialaõpetaja Kaupo Olt oli seda erialatunnis rääkinud. Ma olin tudengina publiku hulgas ja saalis oli Elgari marsi ajal ikka väga suur äng, tajusin, kuidas kõik hoidsid hinge kinni.
INDREK VAU
ERSO trompetirühmas 1990–1996, rühma kontsertmeister 1993–96 ja alates 2000
Eelkõige muusika olemuse tabamine, musitseerimisrõõm. Ta lõhub rutiini ja säilitab värskuse ja kõik on väga loogiline. See kõik näitab tema meeletut kogemust, täielikku valdamist, üleolekut. Tal on teosega alati väga selge oma plaan … aga proovid ja kontsert võivad kokkuvõttes olla väga erinevad.
Oleme ERSOga Neeme Järvi käe all mänginud paljudes väga mainekates saalides. Muljetavaldav on tema julgus minna oma kontseptsiooniga vastu suurtele ja pikkadele traditsioonidele. Viimasest ajast meenub kõige eredamalt Bruckneri loomingu esitamine Linzi Bruckneri festivalil. See võis meeldida või hoopis ärritada, aga see ei jätnud ükskõikseks.
Väga meeldejääv oli Mahleri salvestamine Thomas Hampsoniga – kogu see protsess, millest valmis ju ka DVD, tõi väga ehedalt esile Neeme Järvi tõelise suuruse. Mitmed maailma paremikku kuuluvad solistid on ERSO ette jõudnud just tänu Neeme Järvile.
SOO-YOUNG LEE
ERSO klarnetirühmas alates 2014, rühma kontsertmeister alates 2019
Tema emotsioonidega muusikas on kerge kaasa minna, kuna tema tunded avalduvad nii vahetult, justkui ilma filtrita. Ja mulle tundub, et see toimib ka vastupidi – tal on haruldane võime muusikuid mõista, kaotamata samas oma tähelepanelikkust ja terast vaimu. Mulle tundub see väga haruldane just Neeme Järvi põlvkonna dirigentide puhul, kuna ajalooliselt on dirigendi positsioon olnud ikkagi väga autokraatlik.
TRIIN RUUBEL
ERSO kontsertmeister alates 2015
Mäletan, et olin väga ärevil, kui kõige esimest korda Neeme Järviga koos lavale läksin, et Pärnu muusikafestivalil Mendelssohni viiulikontserti mängida. Aga see kõik asendus hetkega rõõmsa elevusega, kui uks saali tehti lahti ning maestro ütles enne lavale astumist entusiastlikult: “Noh, kas lähme teeme ilusat muusikat?!” Siis sain aru, et mida ma siin enda pärast muretsen, tulebki minna ja teha ilusat muusikat nii hästi kui võimalik. Ja nii alati ja iga päev.
Minu jaoks on Neeme Järvi fenomeni võtmeks vaimustumisvõime. Prooviprotsessis on armas jälgida, kuidas teoseid juhatades süttib tema silmis alati rõõm ja vaimustus, justkui avastaks ta partituuris alati uusi nüansse. Laval olemine on temaga elav ja spontaanne, ta tunnetab ära enneolematuid muusikalisi momente ning oskab neid väga kõnekalt välja tuua. Nii kestab mõni ilus hetk just piisavalt ja veidi kauemgi. Proovis ütleb ta sellistel puhkudel tihti: “No küll on ilus!” Selline vaimustumine jõuab ilmselt ka kuulajani.
Neeme Järvi oskab panna muusikud oma piire ületama: mängima vaiksemalt kui võimalik, kiiremini kui võimalik, leidma muusikast värve, mille olemasolu tuleb endalegi üllatusena.
IVÁN BRAGADO POVEDA
ERSO harfirühma kontsertmeister alates 2019
Mul on õnnestunud Neeme Järvi käe all mängida vaid mõnel üksikul kontserdil. Ta on legend ja mitte ainult Eestis: kui mainin, et töötan orkestris, kus peadirigent on Neeme Järvi, siis kõik teavad teda kui silmapaistva elutöö ja üüratu muusikalise pagasiga vaimustavat dirigenti. Isiklikust kokkupuutest on mulle väga muljetavaldav see, kuidas ta respekteerib muusikuid, tal jätkub tähelepanu kõigile.
MIHKEL PEÄSKE
ERSO flöödirühmas alates 1991, rühma kontsertmeister alates 2005
Kui dirigendi meisterlikkust saaks lahti muukida mingigi koodi abil, oleks maailmas suur hulk fenomenaalseid dirigente. Mida kauem elan, näen ja kuulen, seda enam hakkan mõistma, et dirigendiks ei saa õppida, dirigendiks tuleb sündida. Sa võid küll koguda hunnikute viisi dirigenditarkusi, neid saja muusiku peal rakendada ja siis selgubki, kas sa oled lihtsalt kätega lehvitaja või on su peas tõesti muusika ning su käte ja orkestri vahele tekivad nähtamatud ohjad, mis haaravad endasse nii muusikud kui ka publiku. Edaspidine sõltub juba kunstilisest valulävest – sa kas talud kuuldut või mitte. Nii on see üks väga isiklik asi ja siin peitub arvatavasti ka kood – vali oma muusikaline tee, millesse ise usud, aga peamine, sellesse peavad hakkama uskuma ka publik, kriitikud ja muusikud! Hea dirigent teeb kõike õigesti, fenomenaalne võib teha ka risti vastupidi kaanonitele ja teda ei huvita need, kes ütlevad: see polnud õige!
Meenutusi kogus ja vahendas Maarja Kasema