Veebruar – Kõlavärviline kevadkuu
06. märts 2020.
Üsna kevadises veebruaris oli üüratult võimalusi emotsionaalselt sügavateks või ka silmaringi laiendavateks elamusteks. Kontserdielu ilmestasid „Mustonenfest“, „Jazzkaare“ „Talvejazzi“ programm ja Tallinna talvefestival. Eestit külastas taas legendaarne löökpillimängija Evelyn Glennie ning esimest korda fantastiline ja unustamatuid elamusi pakkunud Tōkyō NHK sümfooniaorkester Paavo Järvi dirigeerimisel. Haruldaselt kontserdirohke oli kuu algus, näiteks 7. veebruar, mil meie väikese Eesti pinnal, küll eri paigus, musitseerisid ühel ajal Antwerpeni Sümfooniaorkester, Novosibirski Kammerorkester, Pärnu Linnaorkester ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.
Minu valik langes tol õhtul Tallinnas ERSO kontserdile, mida dirigeeris Olari Elts. Ülimalt põnev oli järjestikku kuulda Salvatore Sciarrino teost „Allegoria della notte“ ja Felix Mendelssohni viiulikontserti, mõlemas soleeris Ilja Gringolts. Sciarrino mängib väga tihti oma teostes vaikuse ja ülivaikse pianissimo piirimail. „Allegoria della notte“ on ka üks Sciarrino teostest, mis mõjub ise kui komponeeritud öine vaikus. Teoses avalduvad ehmatusena täiesti vastanduva kontekstina moondatud Mendelssohni viiulikontserdi katked ja see meenutab Sciarrino enda kompositsiooniliste protsesside kirjeldusest nn aknavormi. ERSO ja Gringoltsi esitus oli väga tundlik ja meeleolukas, kuigi lisandus ette kavatsemata kolmas kuuldav kiht – publiku tohterdamist vajavad hingamisteed. Mendelssohni väga tulihingelise tempoga viiulikontserdi esituses lummas Gringoltsi filigraanselt virtuoosne mäng ja särav toon ning ühtlasi see, kuidas ta imeilusa kõlaga muusikat liigendas. Nautisin orkestri säravat kõla, elegantset artikulatsiooni, läbipaistvat faktuuri ja reljeefselt selgesuunalisi fraase nii viiulikontserdis kui ka äärmiselt elujõulises Mendelssohni esimeses sümfoonias c-moll ning täielikku kõlalist ümberkehastumist Giuseppe Martucci nokturni mängides. Kui praegu tõlgendatakse selles viiulikontserdis enamasti väga iseenesestmõistetavalt artikulatsioonikaari pehmelt, seotult ja meloodiliselt, siis mina mängisin hiljem mõttega palju esitatud teose solistipartii artikulatsiooni teistest võimalustest.
Tallinna Kitarrikvartett ja Una Corda (kannel, harf, klavessiin), kaks omanäolist koosseisu, andsid meeldejääva kontserdi teaduste akadeemia imepärases saalis. Sealne akustika sobib väga hästi näppepillidele. Seda tõestas ka uues koosseisus taas kokku tulnud Tallinna Kitarrikvartett, ansambel, mis jätkab Heiki Mätliku 2005. aastal loodud kitarrikvarteti tegevust. Ettekandele toodi heakõlaline, tempode ja karakterite poolest vaheldusrikas kava, kus vanim teos on valminud 1979. aastal. Tundub, et koosseis tingis ka pisut kava eripära: kuigi tegemist oli eri maade heliloojatega, näis nende kõlaline ja kultuuriline kontekst väga hispaanialik või ladinaameerikalik. Teistest teostest eristus René Eespere esiettekandele tulnud „Duo Duplex“, eriti pani kuulama aeglasem sissejuhatus.
Nagu mainitud, esines samas saalis ka Una Corda. Kuna ka selles koosseisus on tegu näppepillidega ja mõlemad ansamblid esitasid René Eespere loomingut, tundus kohati sarnast eesperelikku faktuuri jälgides täiesti üllatuslikult, et nende kõlapildis võib leida nii mõndagi sarnast. Una Corda on kindlasti hõrke muusikaelamusi otsivale publikule juba tuttav, aga mõjub sellegipoolest alati uudse ja erilisena. Ansambel pakkus kuulata väga mitmekülgse valiku Baltimaade heliloojatelt, külalisartistina oli kaasatud tšellist Theodor Sink. Kontserdist jäid mulle eriti hästi meelde kaks üdini kontrastse helikeelega teost: Age Veeroosi „Külmking“ ja Tõnu Kõrvitsa esiettekandele tulnud „Kolm laulu tšellole, kandlele, harfile ja klavessiinile“. Kõrvitsa teoses imetlesin, kui leidlikult on helilooja varieerinud instrumendikoosluse kõlakombinatsioone ning kui mitmekihiliselt ja avaralt on ta ansambli kõlama pannud. Sama võis tõdeda ka kuulates Age Veeroosi teost „Külmking“, mida iseloomustavad karastavad klastrid, summutatud glissando’d ning teised leidlikud laiendatud tehnikad. Mõlema kontrastse helikeelega teose juures ja üldse Una Corda puhul on oluline kohapealne akustiline elamus, mille saab just elava ettekande korral.
Kindlasti on sama lugu ka Erkki-Sven Tüüri sümfoonilise loominguga. Veebruaris sai kuulda Tüüri loomingu täieliku rariteedi, esimese sümfoonia uusversiooni, mille tõi Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis ettekandele Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Tüüri esimese sümfoonia uusversioon eristub tema praegusest loomingust selgelt nii kompositsioonistiililt kui ka helikeelelt. Iseenesestmõistetavalt meenutabki see tema varasemat loomingut, kuid üllatab seejuures tämbrivalikute ja värvikireva orkestratsiooniga. Huvitav, et sümfooniat läbib üks napi materjaliga („Dies irae“ alguse reljeefiga) motiiv, mida kuuleb teoses eri vältustes ja eri rõhuasetustega ning kogu ülejäänud muusikaline materjal on asetatud selle ümber.
Väga nauditava kontserdi andis siia „Mustonenfestile“ esinema kutsutud Portugali varajase muusika lipulaev Ludovice Ensemble, mille koosseisus laulab muuseas ka eesti metsosopran Iris Oja. Ansambli kunstiline juht Fernando Miguel Jalôto oli spetsiaalselt Tallinna kontserdiks kokku pannud kava „Sudexpress“, kus rännati justkui ajaloolist raudteeliini pidi Pariisist Lissaboni. Kanti ette just sealt pärit XVII sajandi muusikat. Kuigi rongiliin Sudexpress avati alles XIX sajandi lõpus, oli leitud vaimukas ja leidlik viis, kuidas siduda laulud, folia’d ja españoleta’d kompaktseks kavaks. Mustpeade maja valges saalis kontserdi andnud ansambel võlus juba esimestest hetkedest kaasakiskuva mängulisusega. Nautisin, kuidas ansambliliikmed polüfoonilist materjali üksteiselt üle võtavad, nii et iga pill lisab teemale uue nüansi. Samuti nautisin vokaalansamblit, kes räägib lauldes nii veenvalt oma lugu, et paneb mind kuulajana tõesti uskuma, nagu oleks õnnetu lavalolija elu kaalul („Il faut mourir!“). Lauljate haruldaselt ilmekas väljenduslikkus tekitas illusiooni, et saan sisust aru, isegi kui võõrkeelne tekst oli mulle mõistetamatu.
Sel kuul liigutas mind kahtlemata kõige rohkem NHK sümfooniaorkestri kontsert Paavo Järvi dirigeerimisel. Eestisse juba kaua oodatud Sol Gabetta sooja tooniga tundeküllane Schumanni tšellokontsert a-moll, kus orkester oskas nii ärksalt sekundeerida kui ka oma ilusat täiskõla näidata, ja lisapalaks mängitud Pēteris Vasksi „Dolcissimo“ haarasid publiku jäägitult. NHK sümfooniaorkester üllatas juba esimesena ettekandele tulnud Tōru Takemitsu teoses „How Slow the Wind“ haruldaselt klaari läbipaistva kõla ja artikulatsiooniga, mis tingis huvitava efekti: fraas ehitati üles pigem erinevate kihtidena, mitte niivõrd lineaarselt teemasid üksteisele üle andes. See esitus pani Takemitsu teost, mida mängitakse üsna tihti romantiseeritult, hoopis teistmoodi kuulama. Bruckneri seitsmendat sümfooniat kuulates nautisin esituses iga hetke. Oli näha ja tunda, et orkester andis endast kõik, võludes viimse piirini hingestatud mänguga, kus jäid eriti meelde alumiste keelpillirühmade soolod ja särava tooniga vaskpillid. Oli ilmselge, et austria-saksa muusikakultuuris hinnatud artikulatsioon ei ole Brucknerit esitades muusikutele võõras ning keelpillide mäng Bruckneri tremologa varieeruvas dünaamikas – vastavalt vajadusele peaaegu dal niente’st täiuslikku fortissimo’sse ja tagasi peaaegu al niente’sse – tundus igati loomulik ja orgaaniline. Seejuures olid ka intensiivsed forte’d väga hästi doseeritud. Tagantjärele tundub, et mind tegid täiesti relvituks ülim hingestatus, jõulised fraasikaared, selge hästi balansseeritud faktuur ja minu arust lausa psühholoogiliselt manipuleeriv ajaline arhitektuur.