Kohtumine Peeter Liljega

“Peeter Lilje. Elu kui paljutõotav algus”, autorid Tiina Mattisen, Maia Lilje, Ene Pilliroog, koostajad Maarja Kasema, Tiina Mattisen. ERSO, 2018, 510 lk.

Kui lõpetasin Peeter Lilje mälestusraamatu lugemise, oli esimeseks mõtteks kohe uuesti otsast peale hakata – väga tihe oli see lugemiskogemus, nii informatsioonikülluse kui tundeskaala poolest. Ja ehkki tegemist on kohati lausa entsüklopeedialaadse teosega, olid tunded seda lugedes tugevad ja teravad, tihti valulikud. Kuidas autorid seda on saavutanud, jääb nende saladuseks, kuid kahtlemata leiab raamatust palju ka mittemuusikust lugeja, ehkki süvenemisvalmidus ja soov dirigendi isiksuse tuumani jõuda on vist vajalikud eeldused. Lühidalt, see raamat pole niivõrd jutt Peeter Liljest, vaid pigem kohtumine temaga, emotsioonid seda lugedes meenutavad tundeid, mida kogesin tema kontserte kuulates.

Kuidas oskame ära tunda ja hinnata tõeliselt häid kunstnikke endi ümber? See teema on väga vana, aga tundub, et inimkond ei õpi oma vigadest. Peeter Lilje lugu on traagiline, dirigendi elukutset peetakse elu teise poole ametiks ning 43-aastaselt siit ilmast lahkunud Lilje puhul on kõige suurem mõistatus, kuidas ta jõudis oma elu jooksul nii palju teha. Ja nii hästi teha. Loodan, et keegi ei solvu, aga minu suurimad elamused ERSO kontsertidest on just need, mida 80-ndatel Lilje dirigeerimisel kuulsin. Eriti Tobiase “Joonase lähetamise” esiettekanne ning tema viimane kontsert ERSO-ga 1993. aasta aprillis, millest ka raamatus korduvalt juttu. Mäletan, et kuulasin keskrõdul Rahmaninovi “Sümfooniliste tantsude” ettekannet ning kuidas see lausa füüsiliselt vapustas. Lehekülgede kaupa ettekantud repertuaari võtab silme eest kirjuks, kuid see on ju vaid pelgalt info. Igaüks, kes mingilgi kombel kokku puutunud sümfooniate ja ooperite partituuridega, teab, mis see tähendab, kui repertuaaris on kõik Beethoveni, Brahmsi ja Sibeliuse sümfooniad, kuus Mahleri sümfooniat jne, jne. Jah, see oli kindlasti publikule ilus aeg, need kümme aastat, kui Lilje oli ERSO peadirigent ning samaaegselt ka juhatas Estonias. Aga mis hinnaga? Ja iga natukese aja tagant lipsab peast läbi küsimus: miks?

Esimene “miks” on tema poolt antud kontsertide ja ooperietenduste arvukus. Juba ainuüksi lugedes ülevaadet Lilje tööst Estonias ning ERSO hooaegadest oli tunne, nagu mattuks ühe suure laviini alla. Aga mida pidid siis tundma need, kes kõiges selles osalised olid? Kahtlemata on kõigi muude väärtuste hulgas see raamat “äratuskellaks” ka kõigile neile, kes arvamusel, et nõuka ajal kulges elu rahulikumalt ning kunstiinimestel oli rohkem võimalusi erialaliselt pühenduda. Tuletatakse meelde (või siis noorematele lugejatele antakse teada), millised olid tollal elu- ja töötingimused ning kui palju pidi töötama, et ots otsaga kokku tulla. Elamine suletud ühiskonnas, kus kontaktid välismaaga harvad või lausa olematud, on samuti teema, mis juba kas ununema kipub või siis nooremale põlvkonnale täiesti kujuteldamatu. Väga palju on raamatus juttu Lilje ülisuurest töökoormusest ning kas see oli paratamatu või mitte, sellele päris selget vastust ei saagi. Ajad olid keerulised ja Lilje põhimõtetega mees, kes keeldus parteisse astumast. Kindlasti tegi see tema praktilise elu keerulisemaks ning sama kindel on see, et just puhtus südames ja mõtetes annab kunstniku loomingule selle erilise värvingu, mispärast Lilje kontserdid ja etendused siiamaani inimestel väga eredalt meeles on. Kas väga ilus looming sünnibki vaid läbi valusa elu, on see vältimatu?

See on raamat väga romantilisest kunstnikust, kes pühendas kogu oma elu muusikale ning romantilisus kõnetab inimesi vist küll igal ajastul. Võibolla paljud ei usu, et tänapäeva reaalsuses sel veel kohta on ning et niimoodi elada saaks. Kuid igatsus selle müstilise seletamatu järele, mis kontserdisaalis võib tekkida, on kahtlemata jäänud. Lilje erilisus kajab vastu nende inimeste mõtteavaldustes, kes temaga koos muusikat lõid, need mälestused on täis soojust, austust, imetlust, armastust. See pole vaid kahetsus ja kurbus, et noor muusik pidi nii ebaõiglaselt vara siit ilmast lahkuma, vaid midagi palju enamat. Raamatu kõige emotsionaalsem, puudutavam osa on “In memoriam”, kus Lilje kaasteelised teda meenutavad. Ma usun, et pärast selle lugemist on raske leida kedagi, kes ei igatseks tema kontserte jälle (või siis üldse esmakordselt) kuulata. Dirigendi lahkumisest on möödas juba 25 aastat, väga palju on neid, kes pole teda kunagi kontserdisaalis dirigeerimas näinud. ERR-i heliarhiivis olevat palju tema salvestisi, mis pole heliplaadile jõudnud. Äkki saaks selles osas midagi ette võtta? Raamat kunstnikust on suurepärane, kuid üks heli võib rääkida rohkem kui tuhat sõna. Ma usun, et ei maksa peljata tolle aja kehva lindistuskvaliteeti ning et see tänapäeva ülipuhta ja kvaliteetse salvestusmehhanismi kõrval inimesi ei kõneta. Lilje musitseerimine oli hingestatud ning see on see miski, mis tänapäeval paraku tihti puudub, kuid mis on ometi kunstis nii oluline. Kui meil pole enam eriti selliseid romantilisi kunstnikunatuure nagu oli Lilje, siis võiks olla vähemalt tema salvestused.

Raamatu ülesehitus on kronoloogiline: Lilje lapsepõlvest, varasest noorusest ning aastatest ERSO peadirigendina kirjutab Tiina Mattisen, Ene Pilliroog käsitleb muusiku aastaid Estonia teatris ning dirigendi lesk Maia Lilje räägib tema koostööst välisorkestritega. Nautisin teose rikast ja kujundlikku kõneviisi, väga heas eesti keeles kirjutatud raamatuid ei kohta tänapäeval just liiga sageli. Imetlust vääriv on tohutu töö, mis ära tehtud raamatu koostamisel – väga palju on viiteid erinevatele artiklitele, intervjuudele, kontserdiarvustustele. Tekkis suur huvi need vanad artiklid üles otsida ja neid lugeda, sest raamatus viidatu tundub vaid jäämäe tipp olevat. Ainus osa raamatust, kus lugedes tähelepanu kippus veidi hajuma, oli Estonia teatrit käsitlev osa – erinevate etenduste ülevaated ja kajastamised mõjusid liiga entsüklopeediliselt. Selle lõigu juurde on hea tagasi pöörduda, kui otsida konkreetset infot Lilje teatriaastate kohta, kuid raamatut üldiselt iseloomustavas voolavas ja haaravas kulgemises mõjus see pisut pidurdavalt. Raamat peaks kindlasti olema n-ö kohustuslik kirjandus kõigile muusikateadlastele ja -ajakirjanikele ning seda mitte ainult selles sisalduva hindamatu informatsioonihulga poolest. Raamatu autorid näitavad selgelt oma eeskujuga, kuidas teha head muusikakirjandust ning arvukad tsiteeritud kontserdiarvustused panevad tõsiselt mõtlema tänapäevale. Mida ja kuidas praegu kajastatakse, mis mulje jääb tuleviku muusikahuvilistele meie praegusest kontserdielust, kui nad loevad tänapäeval tegutsevate kriitikute arvustusi? Võibolla peaks sellele rohkem mõtlema nii meediaväljaanded, toimetajad kui ka autorid. Ja ääretult oluline on, et tuntaks ära tõeliselt suured ja andekad ning nende suurepärased õnnestumised, et need ei jääks tähelepanuta.

Raamat Peeter Liljest paneb mõtlema inimelu hapruse peale. Väga head kunstnikud on tundlikud ja kergelt haavatavad, väga kerge on neil hundiseadustega maailmas läbi põleda. Lilje jaoks saabus surm siis, kui ta elu näis minevat kergemaks. Elu viimastel aastatel Soomes töötades polnud tal enam nii suurt töökoormust kui varem, elu- ja töötingimused olid kahtlemata paremad, oli võimalus puhata ja süveneda, paljud asjad näisid justkui paremuse poole kalduvat. Ka peadirigendi koht Estonias oli üsna kindel, ehk siis oli tulevikus võimalus rohkem Eestis ja oma perega olla. Kas olid ülitihedad aastad ta tervisele oma laastava mõju jätnud ning rahulikum elu saabus liiga hilja? Või oli antud olukord, ehkki näiliselt ilusam, siiski hingeliselt kurnavam kui elu Eestis? Raamat sellele vastust ei anna, ei tea ka, mida tema kaasteelised arvavad. Oli tal terviseprobleeme, mis võisid ennustada nii kiiret ja traagilist elulõppu? Ainult korra on mainitud tema astmat, kuid see on ka ainus viide tema tervisele. Eraelust rääkimise vältimine on autorite sõnul taotluslik, kuid ometi jäävad need küsimused vaevama.

See raamat kõnetab erinevaid inimesi kindlasti väga erinevalt. Ilmselt on seda kergem lugeda neil, kes teda tundsid, kes olid tema kolleegid või siis pidevalt tema kontsertidest ja etendustest osa said. Ka minul on päris palju mälestusi tema dirigeerimisest ning kontsertide kajastused elavdavad mälu ning lugemist. Nooremale põlvkonnale on see hindamatu tagasivaade meie lähiminevikku, mida nad ei saa mäletada, küll aga sellest õppida. Kuidas olla pühendunud ja süvenenud muusik, teha oma tööd kirega, kuidas armastada muusikat. Soovitan väga seda raamatut lugeda kõigil, kes otsivad muusikas tõelist sügavust, seda, mis liigutaks, puudutaks ja muudaks paremaks inimeseks. “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.” See on tõesti tõsi, armastust oli tema muusikas ja armastust tema vastu on praegugi nendes inimestes, kellesse ta oma jälje on jätnud. Ta oli väga andekas ja väga töökas, kuid paraku pälvis oma ajal liiga vähe tunnustust. Annaks taevas, et me selliseid fenomene edaspidi paremini ära tunneks ja väärtustaks!

Loe artiklit ajakirja Muusika kodulehel.