Kes kardab multitalenti?
14. detsember 2018.
ERSO sarja „Harmoonia“ kontsert „Kroonimismissa“ 7. XII Estonia kontserdisaalis. Solistid Arete Kerge (sopran), Marianne Pärna (metsosopran), Raul Mikson (tenor) ja Rainer Vilu (bass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Joseph Swensen. Kavas Wolfgang Amadeus Mozarti „Kroonimismissa“, Märt-Matis Lille „Tirawa and the Song of Stars“ ehk „Tirawa ja tähtede laul“ (esiettekanne) ja Anton Bruckneri sümfoonia nr 4 Es-duur.
Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on: mina. Maakeeli seletatult tähendab ju multitalent tihtipeale seda, et üks inimene oskab küll paljusid asju, kuid mitte midagi väga hästi. Just sellise kahtlase tiitliga reklaamiti aga Ameerika päritolu dirigenti Joseph Swensenit, kes tõi ERSOga koostöös 7. XII esitusele hingematvalt kauni kava: midagi ilusamat kui Mozarti „Kroonimismissa“ ja Bruckneri neljas sümfoonia on raske jõuluootusaega soovida.
Kavalehte sirvides selgus, et olukord on kardetust helgem ning nimetus „multitalent“ ilmne liialdus. Jah, Swensen tegutseb ka helilooja ja viiuldajana, kuid sellega ka asi piirdub. Ei mingeid muid kauneid või vähem kauneid kunste, mis võiksid dirigeerimistegevust häirivalt killustada. ERSO ees debüteeris Swensen 2017. aasta kevadel ning pälvis väidetavalt kohe nii orkestri kui ka publiku poolehoiu. Rohkearvuline publik tänas ka seekord muusikuid tormiliste ja kestvate kiiduavaldustega. Kui Bruckneri ülipikk sümfoonia tänapäeval sellise reaktsiooni osaliseks saab, on see juba saavutus omaette.
Bruckneri sümfooniate põhjalik tundmaõppimine tundub tihtipeale olevat võimatu missioon. Helilooja tegi oma teoseid tihti ümber: muutis-parandas-täiendas. Teost YouTube’ist kuulates sattusin kõigepealt Daniel Hardingi ja LSO viie aasta tagusele salvestusele, kus esitatakse teose algversiooni 1874. aastast. See kõlas küll väga inspireerivalt ja värskelt, kuid raamatukogust laenatud partituuriga polnud mul midagi pihta hakata: tegemist on täiesti teise teosega, niivõrd palju on hilisemas variandis muudetud.
ERSO esitas hilisema versiooni ning kui kontserdihuviline üldse Bruckneri loomingut kuulnud on, siis ilmselt just seda lugu: tegu on helilooja kuulsaima ja populaarseima sümfooniaga. Teost on nimetatud ka metsasümfooniaks. Helilooja on talle ebatüüpiliselt andnud sümfoonia kohta programmilisi seletusi, mis on enamjaolt seotud looduse kirjeldamisega. Bruckneri kui silmapaistva organisti staatus mõjutab tihtipeale tema sümfooniate interpretatsiooni: nii võib kohata esitusi, mis on raskepärased, monumentaalsed, aeglased ning seetõttu paraku ka igavavõitu. Unustatakse, et Bruckner on siiski austerlane, mitte saksa helilooja ning et raskepärase tõsiduse asemel võiks paremini toimida tantsulisem ja kergem väljenduslaad. Selles suhtes oli Swenseni nägemus teosest väga sümpaatne, õhulisust ja Viini vaimu oli piisavalt. Näha-kuulda oli, et orkestriga oli tehtud head tööd, muusikud mängisid tehniliselt hästi ja muusikaliselt pühendunult. Väga meeldisid Guido Gualandi, Mari-Liis Vihermäe ja Soo-Young Lee soolod ning Madis Metsamardi tundlik timpanipartii kippus tihtipeale kogu tähelepanu endale haarama. Oli mõtestatud fraseerimist, selgeid kontraste pianissimo’st fortissimo’ni ja eredaid karaktereid, orkestrirühmade kõlaline balanss oli hea ning omavaheline koostöö nauditav. Ometi kippus üldmulje pisut staatiliseks jääma. Pisut arusaamatuks jäi teose ülesehitus, nõutust tekitasid muusikalised üleminekud ühelt vormiosalt teisele: jäi mulje, et iseenesest huvitavad kõlaleiud ei sulandunud ühtseks tervikuks, vaid olid pigem väärtus omaette. Kuid, nagu juba mainitud, oli publiku vastuvõtt soe. Vox populi, vox Dei.
Mozarti „Kroonimismissa“ on helilooja populaarsemaid oopusi selles žanris ning seetõttu on ka kuulamiskogemusel ja esitustraditsioonil määrav roll. Iseenesest ei teinud Swensen midagi, mis oleks läinud otseselt Mozarti partituuriga vastuollu: võib-olla olid andante-osad ka objektiivselt võttes liiga kiired, kuid siin on kahtlemata ruumi vaidlusteks. Küsimus on just selles, kuidas on teos kuulmismällu salvestunud. „Kyrie“ alguse tempomääratlus on andante maestoso ning seitse takti hiljem saabuv kiirem lõik tõesti piu andante (piu vivo) ehk elavamalt – kui palju täpselt, on tunnetuse küsimus. Enamasti tehakse nii selles kohas kui ka teoses tervikuna tempokontrastid siiski suuremad ning niimoodi toimib asi paremini. Praegu häiris pidev tõtlikkus, mis näis musitseerimist kammitsevat, seda nii orkestris, kooris kui ka solistide hulgas. Vaevama jäi küsimus, kas poleks mitte mõõdukamad tempod orkestri intonatsioonitäpsusele, koori väljendusrikkusele ning solistide fraasikujundusele kasuks tulnud. Esimene (ja tõtt-öelda ainuke) rahulikum oaas saabus alles üsna teose lõpus, „Agnus Dei“ sopranisoolos, mis oli ka missa kõige kaunimalt kujundatud lõik. Üldmulje teosest jäi niisiis kiire ja hoogne, kuid siiski mõneti üle libisev – Mozarti võluvat kõlamaailma ei suudetud täielikult avada.
Kontserdi kõige meeldejäävamaks ja mõjuvamaks teoseks kujunes minu meelest Märt-Matis Lille esiettekandena kõlanud „Tirawa and the Songs of Stars“ ehk „Tirawa ja tähtede laul“. Lille loomingust moodustab suurema osa kammermuusika, kuid leidub ka elektroakustilisi teoseid, orkestri- ja lavamuusikat. Mäletatavasti pälvis ta ooperi „Tulleminek“ eest sel aastal nii Eesti muusikanõukogu heliloomingupreemia kui ka riikliku kultuuri aastapreemia. Lille teoses kütkestab mind peen, habras ning samal ajal jõuline ja ennast kehtestav kõlamaailm. Tagantjärele on mul väga kahju, et ei jõudnud samal õhtul toimunud eelkontserdile, kus helilooja rääkis oma uudisteosest. Mulle meeldis kõik: teose ülesehitus ja valitud tämbrid, muusikute esitus, nende teose- ja teineteisemõistmine. Siin oli seda vangistavat võlu, mida igatsesin Mozarti puhul, ning head, lugu kokku kasvatavat pinget, millest jäi Bruckneri puhul vajaka. Vaid üks asi ei meeldinud – see hetk, kui lugu ära lõppes. Ehkki lugu ei olnud üldse mitte lühike, oleksin ometi sellist muusikat soovinud veel kauem kuulata. Ja üldse ei meeldiks mulle, kui seda kaunist teost enam edaspidi kontserdil ei kuuleks, kui see jääks esimeseks ja viimaseks ettekandeks, nagu mõnikord uudisloominguga läheb. Loodan väga, et nii ei juhtu.