Kas hõbepäise publiku pärast peab muretsema?
26. oktoober 2018.
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri sarja „Harmoonia“ kontsert „Mozart ja Beethoven“ 19. X Estonia kontserdisaalis. Solist Signe Sõmer, dirigent Neeme Järvi. Kavas J. S. Bachi/Stokowski, Mozarti ja Beethoveni looming.
Juba aastaid tuntakse hirmu klassikalise muusika kontsertide traditsiooni hääbumise ning publiku vananemise pärast. Akadeemiliste kontsertide külastajate mediaanvanus on 40. eluaastate lõpus ning ingliskeelses ajakirjanduses on seda publikut hakatud kutsuma silver head audience ehk siis hõbepäiseks. Noorte kaasatõmbamiseks on välja mõeldud kõikvõimalikke võtteid, ühe viimasena võis lugeda Kuningliku Filharmooniaorkestri (Royal Philharmonic Orchestra, London) tegevjuhi James Williamsi mõtet hakata selliseid kontserte nimetama lihtsalt orkestrimuusika kontsertideks, kuna sõna „klassikaline“ pidavat nooremad eemale peletama. Teisena käis ta välja mõtte korraldada näiteks orkestrikontserte videomängude muusikast.* Kas aga selline väline kosmeetiline kohendamine või noorema põlvkonna hulgas populaarse muusika orkestrile seadmine toob nad ikka päris klassikalise muusika juurde?
Miks me üldse tunneme publiku vananemise pärast hirmu ja kas ta üldse on nii palju vananenud? Arvatavasti on noorem publik juba viimased 60 aastat eelistanud popmuusika kontserte akadeemilistele. Vanuse üle kurtmist kuulates tekib tunne, et publikut vanuses 50 ja üle selle peetakse justkui vähem väärtuslikuks kui näiteks alla kolmekümneseid, kuigi tegemist on pigem just kogenud ja asjatundliku publikuga. Mis on õigupoolest oluline: kas see, et saalis on teadlik ja kontserti nautiv hõbepäine publik või mingi imetrikiga kuulama meelitatud haigutav ja igavlev noorte seltskond? Miks me ei kurda selle üle, et viimasel festivalil „Weekend“ oli 70aastaste osakaal väga väike, ega küsi oma vanaemalt, kas tal on juba detsembrikuisele Tommy Cashi kontserdile pilet ostetud? Võib-olla klassikalise muusika kuulamiseks peabki kasvama ja arenema ning harjumus seda teha tulebki palju hilisemas eas? Äkki on liiga palju tahetud, et üks kahekümnendates eluaastates noor kuulab saalis istudes tund aega sümfooniat või viis tundi järjest ooperit? Praeguste hallpeade lahkumist ei pea ka kartma, sest peale tuleb järgmine põlvkond soliidsesse ikka jõudnud kuulajaid. Rahvastiku vananemise tõttu võib ehk hoopis ennustada klassikalise muusika kontsertide publiku kasvu. Loomulikult võiks kontsertidel näha rohkem näiteks (klassikalise) muusika õppureid, kellele on ülioluline kuulda klassikalist muusikat elavas ettekandes.
Muidugi on tähtis, et interpreetidel ja dirigentidel on järelkasvu, et leidub piisavalt noori, kes tahavad klassikalise muusikaga tegeleda ning ka repertuaari laiendada. Mitte hetkekski Mozarti ja Beethoveni teoste geniaalsuses kaheldes on ometigi kurb, kui palju suurepärast muusikat kõlab kontsertidel vaid üliharva. Samal ajal on kogemus näidanud, et kui ikka kantakse ette Beethoveni viies sümfoonia, siis on ka saal täis, kuid sama ei saa öelda vähem tuntud heliloojate või natuke uudsema kõlaga muusika kohta. Kuidas sellistele kontsertidele kuulajad kohale saada, nii noored kui ka vanad, on juba raskem küsimus. Oma osa on siin meie muusikakasvatusel, mille omakorda tingib lastele mõeldud repertuaar. Selliste heliloojate mõjul nagu Czerny ja Clementi, aga ka Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert jt, kes on hulgaliselt kirjutanud palu algajatele muusikutele, kasvavad lastest varakult klassikalise ja romantilise muusika sõltlased. Selle mõju alt on hiljem raske välja murda ning juba natuke keerulisema helikeelega teose kuulamine võib tunduda ületamatu pingutusena.
Need mõtted tulid pähe Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 19. oktoobri kontserdil, mille kava oli koostatud tõelisest klassikast ehk Bachi, Mozarti ja Beethoveni teostest ning mida juhatas Neeme Järvi. Nagu oli arvata, tõi selline kooslus kokku täissaali (peamiselt küll hõbepäiseid) ning ettekandele tulnud teoste valik oli täistabamus kuulajatele, kes said ilusa elamuse võrra rikkamaks. Publik ei hoidnud kontserdi lõppedes oma vaimustust tagasi ning jagas esinejatele tunnustust nooruslikult jalgu trampides ja braavo hüüdes.
Õhtu suurimaks kordaminekuks kujunes Wolfgang Amadeus Mozarti klarnetikontserdi A-duur K 622 esitus, kus soleeris ERSO klarnetirühma kontsertmeister Signe Sõmer. Võime uhked olla oma maailmanimega puhkpillimängijate üle, kõik eeldused nende hulka jõuda on ka Signe Sõmeril. See, et solist mängib suure tehnilise üleolekuga, on tänapäeval vist nii tavaline, et ei vääri märkimistki. Sõmeri puhul vaimustas peale tehnika tema vaba ja loomulik musitseerimine ning lai kõlavärvide skaala, kuigi mõnes piano-lõigus oleksin oodanud natuke kandvamat tooni – kõik nüansid ei jõudnud lihtsalt saali. Solisti ja orkestri koostöö oli vastastikku toetav ja arvestav ning nõnda moodustus suurepärane tervik.
Ludwig van Beethoveni loomingust oli seekord kavas neljas sümfoonia. Teose lõi helilooja oma elu ühel õnnelikumal ajal, kui ta oli armunud Josephine von Brunswicki. Paika tundub pidavat aga tõsiasi, et läbi raskuste tulevad ka suuremad saavutused. Tantsulistest teemadest ja värvikast orkestratsioonist hoolimata jääb see sümfoonia siiski Beethoveni tuntumate sümfooniate varju. ERSO ettekanne tõi välja selle teose parimad omadused, oli hoogne ja dünaamiliselt eredalt nüansseeritud. Esile peab tõstma ka viimases osas kõlanud solistide etteasted.
Kolmandana kõlas kontserdil Leopold Stokowski romantiline seade Johann Sebastian Bachi orkestrisüidi nr 3 D-duur aariast. Tavaliselt räägitakse ikka Bachist kui suurest polüfooniameistrist, palju harvem pööratakse tähelepanu tema imelistele meloodiatele, millest nimetatud aaria on üks kaunimaid. Selline muusikaline ilu tähendab omakorda seda, et teost on tohutult ekspluateeritud taustamuusikana ja avataktidest meenuski üks aastakümnetetagune jabur reklaam, mille saateks oli kasutatud just seda pala. Õnneks see mälestus vaikselt kustus ning sain nautida ERSO kõrgetasemelist esitust. Suur tänu maestro Neeme Järvile, kes täidab ikka ja jälle saali publikuga ja suudab oma ereda tõlgendusega panna meid vaimustuma klassikalisest muusikast.
* Camilla Turner, Classical music must ditch its name and refer instead to ‘orchestral music’, Royal Philharmonic director says. – Telegraph 21. III 2018. https://www.telegraph.co.uk/education/2018/03/21/classical-music-must-ditch-nameand-refer-instead-orchestral/