Kirikuhümnidest džässiseadete ja sünagoogimuusikani

Peab ainult imetlema Andres Mustoneni energiat tuua kokku nii palju suurepäraseid esinejaid ning valmistada ette nii mitu eriilmelist kava dirigendi ja viiuldajana.

„MustonenFest“ 27. I – 5. II Tallinnas. Kunstiline juht Andres Mustonen.

Järjekorras juba XXVIII „MustonenFesti“ kava oli tavapäraselt kirju ning selle iseloomustuseks sobib endiselt 2015. aasta Sirbis* avaldatud mõte, et „festivali ainus punane niit on Mustonen ise ja temaga seotud kooslused mitmest ilmakaarest ja setmest stiilist“. Ka sel korral võis kuulata muusikat vanadest kirikuhümnidest paari aasta taguste oopusteni, Bachi teoste džässiseadetest juudi sünagoogimuusikani, sinna hulka veel Šostakovitšit, Vivaldit, Mendelssohni, Arutjunjani, Monteverdit jt. Peab ainult imetlema Andres Mustoneni energiat tuua kokku nii palju suurepäraseid esinejaid ning valmistada ette nii mitu eriilmelist kava dirigendi ja viiuldajana.

Festivali ülevaadet tahaksin alustada Rumeenia bütsantsi vaimuliku muusika koori Byzantion kontserdist Niguliste kirikus, kuna see üllatas kõige enam ja jättis sügavaima mulje. Ühtlasi oli see üks kahest kontserdist, kus festivali juht ise ei osalenud. Koori tutvustavas bukletis on kollektiivi tegevuse eesmärgiks nimetatud vaimuliku monoodilise laulu tuhandeaastase traditsiooni säilitamist. Kontserdi algusest anti märku lokulauaga, mille saatel sisenes lauluga koor ja viis kuulaja bütsantsi muusika müstilisse maailma. Kontserdil kõlas muusikat eri ajastutest, III–XIX sajandini. Ettekandele tuli vanim teadaolev noteeritud kristlik hümn, mis on leitud Egiptusest Oxyrynchusest (tänapäeval Al-Bahnasā – toim). Kavalehelt võis lugeda, et hümn pärineb III sajandist eKr. Julgen siiski kahelda, kas kolmsada aastat enne Kristust kristlikke hümne loodi – pigem võib arvata, et tegemist on hümniga III sajandist. Kontserdi kõrghetk oli vespripsalm „Alleluia, O Kyrios evasileusen“, mis kuulub Rooma kiriku iidsesse traditsiooni. Selles tulid esile koori parimad omadused – sügav, jõuline toon, ilusad hääled, puhas intonatsioon, rikkalik melismaatika ja meie kõrvale harjumatu idamaine esituslaad, mis tõi meelde Marcel Pérèsi ja tema koori tõlgendused. Mitmes teoses oli tunda ka rumeenia koloriiti, mõjutusi rahvalaulust ja veerandtoonide kasutamist ning peale selle oli neil omapärane glissando’dega laulmisstiil. Au tuleb anda kolmele lauljale, kelle ülesanne oli kogu kontserdi vältel hoida pikki burdoonnoote, mis andsid kõigile teostele põhja.

Kooridel oli mitmel teiselgi tänavuse festivali kontserdil oluline roll. Nigulistes esitas kantor Israel Rand koos RAMiga sünagoogimuusikat. Selle tulemusena tekkis väga huvitav kooskõla: kantori orientaalne esitusviis vastandus RAMi erakordselt pehme, laulva ja sügava kõlaga. Esitati juudi meloodiate seadeid, mis olid harmoniseeritud klassikalisest funktsionaalharmooniast lähtuvalt ning lummasid oma iluga. Kantor Rand, tütarlastekoor Ellerhein ja ansambel Hortus Musicus esitasid ka Iisraeli-Gruusia helilooja Josef Bardanašvili teose „Ashkava le Benami“ – juudi leinamuusika kantorile, lastekoorile ja keelpillidele. Tundub, et tegemist on Mustonenile südamelähedase heliloojaga, sest ka eelmise aasta festivalil tuli ettekandele üks tema teostest, „Ood Saarale“. Mõlemad teosed on sügavad ja mõjuvad, kohati lausa kriibivad hinge. Kavalehe koostajatele soovitan, et kõikide kontsertide kavalehtedel võiks peale esinejate tutvustuse olla ka mõni sõna heliloojate kohta. Oli küll ülevaateid Bachist ja Händelist, aga ei sõnagi Bardanašvilist. Kuna sama probleem oli ka eelmisel aastal, siis ei jäänudki muud üle, kui lahti teha armas Wikipedia ja ennast ka selle helilooja tegemistega kurssi viia. Peale sünagoogimuusika kõlasid kontserdil vahepaladena Hortus Musicuse esituses viis sefardi meloodiat. Ettekanne oli ansamblile omaselt kõrgetasemeline, kuid Hortus Musicuse kontsertide sagedase külastajana on mind natuke hakanud häirima ühetaoline esituslaad, olgu siis tegemist inglise, prantsuse või juudi muusikaga.

Eesti koorikultuuri kõrget taset võis kuulda ka Iisraeli barokkorkestri Barrocade ja meie kammerkoori Voces Musicales kontserdil, kus tulid ettekandele Vivaldi „Gloria“ ja Händeli „Dixit Dominus“. Mõlemas teoses olid valitud väga hoogsad tempod, millega nii orkester, koor kui ka solistid hästi kaasa tulid. Ainsana jäi häirima dünaamiline ühekülgsus. Kuna Mustpeade maja valge saal on suhteliselt väike, siis hakkas pidev forte lõpuks väsitama – oleks oodanud enam dünaamilist nüansseeritust. Peab aga ütlema, et ka forte’s lauldes oli koori esitus detailirohke, fuugade teemad kaunilt kujundatud ja esile toodud. Sopranisoolosid oli laulma kutsutud Iisraeli laulja Ye’ela Avital, kes veelgi enam võlus sama päeva „Lõunamuusika“ kontserdil, kus ta esitas erakordse teatraalsusega Monteverdi madrigale. Üks kogu festivali hinge­minevamaid hetki oli aga tema a cappella esitatud juudi palve „Shalom aleichem”. Tahaksin nuriseda ka selle kontserdi andmete täpsuse üle kavalehel: Hispaania aladel levinud juudi muusika ei ole siiski mitte latiino, vaid ladino muusika.

Avakontserdil ei saadud samuti läbi koorita: ettekandele tuli harva esitatav Liszti „Dante sümfoonia“, mille lõpus kõlava Magnificat’i esitasid Ellerhein ja Tallinna muusikakeskkooli noortekoor. Tegemist on väga huvitava sümfooniaga, mis on loodud Dante „Põrgu“ põhjal. Sümfoonia on kaheosaline: esimeses osas kujutatakse põrgu ringe ja teises puhastustuld, mille lõpetab inglite koor hümniga neitsi Maarjale. Liszt on põrgu kujutamiseks kasutanud efektseid võtteid, mis pääsesid ERSO esituses suure­päraselt mõjule. Tütarlastekoor teose lõpus kõlas just nii, nagu heliloojal kavandatud – ingellikult.

Samal kontserdil kanti ette veel kaks siinsetes saalides vähekuuldud teost, Aleksandr Arutjunjani trompetikontsert – populaarne teos, mida on esitatud umbes 200 korda – ning Dmitri Šostakovitši kontsert klaverile, trompetile ja keelpillidele op. 35. Arutjunjani 1950. aastal valminud trompetikontserdis soleeris Sergei Nakarjakov, kunagine imelaps, kes juba 13aastaselt esines orkestrite ees solistina ja keda hakati kutsuma trompeti-Paganiniks. Miks ka mitte kuulata aeg-ajalt sellist teost, kus on natuke Borodini „Polovetside tantsude“ hoogsust, natuke Hatšaturjani „Spartacuse“ lüürikat, rahvatantsu rütme, militaristlikku jõulisust – igaühe jaoks midagi. Lüürilistes osades kippus paraku orkester Nakarjakovit üle mängima. Trompetikontserdile pakkus kontrasti Šostakovitši teos, mis lähtub barokiaegsest concerto grosso’st ning on hõreda faktuuri ja napi muusikalise materjaliga. Siin avaldub Šostakovitši suurepärane huumor ehk nagu helilooja ise on öelnud: „Kui kuulajad naeravad kontserdil minu sümfoonilise muusika üle, pole ma vähimalgi määral šokeeritud.“ Teose lõpuosa ajaski naerma: nii palju oli siin tsitaate ja koomilisi võtteid üksteise otsa pikitud. Kõige eredamalt säras teose ettekandel pianist Maria Mejerovitš, kes oli nagu tulesäde klaveri taga. Tema esituses oli teravust, täpsust, huumorit – kõike, mida see teos vajas.

Festivali lõpetas Venemaa Riiklik Kammerorkester, mille juht Aleksei Utkin on ka suurepärane oboemängija. Kava oli sama kirju nagu kogu festival: ettekandele tulid Bach, Pärt, Mendelssohn, Kantšeli, Vähi ja McLaughlin Utkini seades. Orkestri mängu iseloomustas ülim energilisus, emotsionaalsus, täiekõlalisus ja nüansirikkus. Üheks festivali tipphetkeks võib pidada Gija Kantšeli teose „Katkenud laul“ ettekannet – see teos jätab oma katkendlikkuses palju mõtlemisruumi ja lõpuks jääbki otsekui lahenduseta. Suurepärase lõppkontserdi ainsaks küsitavuseks jäi Mustoneni viiulipartii tõlgendus Bachi oboe- ja viiulikontserdis – seal võis kuulda veel eelmise päeva džässi-Bachi kontserdi mõjutusi. See oli täielik vastand festivali alguspäevil Bachi partiitasid ja sonaati esitanud austria viiuldaja Christian Altenburgeri mängule, mis jäi meelde oma erakordse täpsuse, polüfoonilise mitmeplaanilisuse ning sügavakõlalisusega.

Loe artiklit Sirbi kodulehel.