Sümfooniline mai – kontseptuaalne või konventsionaalne?
03. juuni 2016.
„Mis uudist?“ See ajakirjanduses muidu nii asjakohane küsimus riivab sümfooniakontsertide puhul delikaatset teemat. Sümfooniakontserdid on tavaliselt üsnagi ettearvatava ilmega ega tooda esileheuudiseid sageli – välja arvatud loomulikult siis, kui mängitakse näiteks Palmyra varemetes. Repertuaaril on ranged ajaraamid ja isegi kui vahepeal katsetatakse formaadis mõningaid uudsusi, seiskub pendel hooaja lõpus ikka turvalises keskpunktis.
Tallinnas sai maikuu jooksul kuulda viit sümfooniakontserti. Neist kolm-neli järgisid kõige tüüpilisemat formaati: midagi lühemat sissejuhatuseks (näiteks avamäng), seejärel solistiga teos ja teises pooles sümfoonia. Sümfooniakontserdi formaadist rääkimine on mingis mõttes tühi töö ja vaimunärimine, sest manööverdamisruumi pole selles vallas üleliia. Muidu seda küsimust ehk ei tekikski, ent kui kuulata paari nädala jooksul mitut malli „avamäng-instrumentaalkontsert-sümfoonia“ järgi kontserti, siis tuletab formaadi kivistumus end meelde.
Sõna „kontseptsioon“ võib olla küll lootusetult ära leierdatud, kuid praegusel juhul annab see üsna hästi edasi seda, mis jääb minu meelest paljudel sümfooniakontsertidel vajaka. Kontseptsiooni all pean silmas midagi, mis jääb lauale siis, kui esitusdetailid ja melu on ununenud. Nii näiteks oli detsembris üks ERSO kontsert pealkirjaga „Kujuta pilti!“, kuhu oli koondatud kolm visuaalkunstist inspireeritud oopust ja videoprojektoriga näidati asjakohaseid illustratsioone. Suurepärane idee! Loomulikult pole midagi niisugust võimalik korraldada pidevalt, kuid vahetevahel kulub alternatiivne vaatenurk hädasti ära. Sageli ei osata repertuaarivalikul piiri pidada ja keeratakse vint läägelt üle: pannakse kokku kurnavalt mahukas kava ja umbes kell veerand kümme asutakse lisalugudega hüsteeriat välja pigistama. Võtkem õppust sellest, kuidas märtsis esitati Smetana „Minu kodumaad“: üks kontsert, üks helilooja ja üks veidi vähem kui pooleteisttunnine teos. Sageli polegi rohkem vaja.
Maikuu kontsertide repertuaarist rääkides jään kergelt kimbatusse. Ühest küljest võib imestada vana hea repertuaari osakaalu üle, teisest küljest on tobe midagi ette heita, sest sümfoonilise muusika vallas pole populaarsus peaaegu kunagi teenimatu. Keegi ei kaeble, kui draamateatrid lavastavad Shakespeare’i või Tšehhovit. Kord on kavas Rahmaninov ja Sibelius (5. V Helsingi ülikooli SO ja dirigent Mikk Murdvee), teine kord Brahms ja Bruckner (13. V ERSO ja Kristiina Poska), kolmas kord Brahms, Dvořák ja Schumann (18. V Põhjamaade SO ja Anu Tali), neljas kord Elgar, Martucci ja Tšaikovski (21. V Vanemuise SO ja Paul Mägi). Orkestrid justkui vaataksid peeglisse, kohendaksid lipsu ja küsiksid endalt: „Kas olen ikka piisavalt konservatiivne?“.
Sümfooniakontsertidel on vaieldamatult üht-teist sarnast tunnetusprotsessiga, mille kohta Juri Lotman kasutab mõistet „samasusesteetika“. Mõne kultuurinähtuse puhul hinnatakse ettearvamatust, ootuste ja normide kavatsuslikku eiramist. Samasusesteetika puhul seisneb põhihuvi aga just selles, kuidas ootuspärased struktuurielemendid järjekindlalt (ehkki alati teatud variatsioonidega) žanri tunnustele vastavalt lahti rulluvad. Sümfooniakontsertide samasusesteetiline funktsioon on põhjus, miks ajutised püüdlused formaati uuendada ei lange harilikult soodsale pinnasele.
On olnud aastaid, kui Rahmaninovi II klaverikontserti esitati Tallinnas kolm korda. Ühest küljest pole seda küll teab mis palju, ent kui arvestada instrumentaalkontsertide üldarvu, siis hakkab kallutatus silma. Seda, et peale klaveri ja viiuli muud instrumendid harva löögile pääsevad, ei tasu mainidagi. Võib-olla korratakse sel aastal sama tulemust Rahmaninovi III klaverikontserdiga, sest praeguseks on sellega maha saadud juba kaks korda, viimati Kirill Kozlovski soleerimisel koos Helsingi ülikooli orkestriga. Esimese osa mõningaid passaaže mängis Kozlovski ehk isegi liiga kuivalt ja motoorselt, teisal jällegi taotles laia kaarega monumentaalsust, milleks Rahmaninov pakub küllalt võimalusi. Sibeliuse III sümfoonias reetsid ebatäpsused ja kõla mõnevõrra poolprofessionaalse orkestri entusiasmipõhise olemuse.
Soomes on ülikooli orkestritel pikk traditsioon, mida ei saa öelda TÜ või TLÜ kohta, kes on sümfoonilise muusika enda jaoks (taas)avastanud alles lähiminevikus. Selles võtmes tulekski Helsingi ülikooli sümfooniaorkestri etteastele läheneda: see on näide väga õigest suunast ülikoolide muusikaelus, millest tasub eeskuju ammutada.
Klassikalise muusika statistikat viljelevatest veebikülgedest on bachtrack.com üks sagedamini tsiteeritavaid. 2015. aasta seisuga pidavat XX ja XXI sajandi muusikale kõige avatum olema Rootsi (55%), klassikalis-romantiline repertuaar troonib aga kõigutamatult Saksamaal ja Austrias (vastavalt 61% ja 64%). Kümnest eelmisel aastal kõige mängitumast teosest kõige uuem (kui nii võib öelda enam kui sajandivanuse muusika kohta) on Sibeliuse viiulikontsert. Kaks esikümne teost kõlas maikuus meilgi: Brahmsi viiulikontsert ja Tšaikovski V sümfoonia, neist esimene ERSO lõppkontserdil Cecilia Zilliacuse soleerimisel ja Kristiina Poska juhatamisel, teine Vanemuise SO ja Paul Mägi kavas.
Kristiina Poska tegemisi Berliinis kajastatakse ohtralt, kuid siin on ta üles astunud üliharva, mistõttu on omandanud isegi kergelt salapärase imidži. Bruckneri IV sümfoonia esitati kindlakäeliselt, kuid selles pole midagi erakordset – sama heal tasemel kontserte on ERSO andnud sel hooajal nii mitme dirigendi taktikepi all. Brahmsi ja Bruckneri panemine kõrvuti ühte ja samasse kavva võib esialgu tunduda intrigeeriv, kuivõrd tegemist on samal ajal komponeerinud, ent vägagi erineva käekirjaga autoritega. Selleks et kõrvutusest puänt saaks võrsuda (umbes sellises vaimus, et „näe, polegi tegelikult nii erinevad!“), on teosed siiski liiga isesuguses kategoorias. Tõsi, kahe autori olustikutunnetuses võib hea tahtmise korral tuvastada vähemalt ühe sarnasuse: kuulatagu näiteks Brahmsi viiulikontserdi ungaripärast finaali (oma aja suurmood) ja siis Bruckneri sümfoonia kolmanda osa keskelt Ländler’it.
Ooperiorkestrite mängus tajun sageli mingit erilist detailitunnetust, võib-olla seepärast, et teater on avatud ootamatustele ja sunnib hoidma kõrvad-silmad lahti. Ajahäda kartuses oli Vanemuise SO Elgari „Enigma-variatsioonidest“ rehaga üle käinud ja pool variatsioonidest välja harvendanud, ehkki sama autori loomingust võinuks vabalt leida sobivama pikkusega ja sugugi mitte halvemaid palu, nagu näiteks avamäng „Cockaigne“. Giuseppe Martucci „Mälestuste laul“ (metsosopran Aleksandra Kovalevitš) on omamoodi avastus ja Tšaikovski väljenduslaadi valdavad vanemuislased vaieldamatult. V sümfooniat kuulad, nagu loeks Tatjana kirja Oneginile, metsasarv taustal mängimas: „Ma liialt usaldasin sulge, piisk veereb üle silmalau, kuid minule, ma olen julge, on tagatiseks teie au“. Mis siin ikka imestada: „Jevgeni Onegin“ on ju repertuaaris.
Suur tumedus hõljus 12. mail Estonia kontserdisaalis Moskva Novaja Opera ja Jan Latham-Koenigi kontserdi kohal. Šostakovitši „Kuus romanssi inglise poeetide värssidele“ op. 140 (bass Aleksei Tihhomirov) on niigi õõvastusest läbi imbunud („Mu tusk on ränk, nüüd surma kutsuks küll …“). Ja kui tundus, et enam süngemaks minna ei saa, tuli Francis Poulenci „Inimhääl“ (sopran Nathalie Gaudefroy). Jean Cocteau’ samanimelisel näidendil põhinevas mono-ooperis on kolm tegelast: naine, telefon ja ääretu äng. See on tõeline Liebestod telefoni vahendusel ning annab paremini kui miski muu edasi tehnikaajastul süvenevat võõrdumise ja killustatuse tunnet. Nagu parimates tragöödiates alati, leidub siingi koomiline kõrvalelement: järjekindlalt valesti ühendatud kõned, pidev üksteisest möödarääkimine ja keskjaam kui saatuse kapriisne käsi. Tühistel olmeteemadel small talk vaheldub peaaegu märkamatult eksistentsiaalselt laetud hingepihtimusega, mis teatud hetkel haakub Šostakovitši laulude võllamotiiviga („Mul on juhe ümber kaela. Mul on su hääl ümber kaela … kui hea oleks, kui keskjaam meid nüüd juhuslikult katkestaks … Oo! Mu kallis!). Novaja Opera kontsert on viimasel ajal kuulduist üks väheseid, mis pani küsima: aga mis siis, kui see pole lihtsalt laul ja mäng? Mis siis, kui sellega püütakse midagi öelda?