Paavo Järvi: nüüdisheliloojaid mõjutab pigem rock kui Bach

Paavo Järvi arvukasse auhinnanimistusse, kus troonib teiste seas mõistagi ka koos ERSO ja Ellerheinaga saadud Grammy, lisandub novembri lõpus Saksamaal pidulikult üle antav kümne tuhande eurone Hanau linna ja Paul Hindemithi Ühingu väärikas Hindemith-Preis; auhind, mille varem pälvinud näiteks ilmakuulsa La Scala ooperi muusikadirektor, tippdirigent Daniel Barenboim (kes, nagu Järvi praegu, on olnud ka Orchestre de Paris’ peadirigent) ning millega tunnustatakse laureaadi panust muusikakultuuri arengusse.

Hanau linnas sündinud ning neoklassitsistlike teostega maailmamuusikasse jälje jätnud helilooja Paul Hindemith oli kahtlemata üks möödunud sajandi silmapaistvamaid avangardiste, kes muu hulgas asutas koos paari kolleegiga uue muusika festivali Donaueschingenis, mis seni toimiv ja tähtis. Hea põhjus niisiis värske Hindemith-preemia laureaadi Paavo Järviga üks vestlus uue muusika teemal maha pidada.

Dirigente kiputakse repertuaari ja plaadistuste põhjal kärmelt sildistama – kelle repertuaaris leidub ohtralt nüüdismuusikat, on uue muusika dirigent, teise kohta öeldakse jälle, et Beethoveni või Mahleri spetsialist. Kuidas sina sellistesse asjadesse suhtud?

Minu puhul ei saa kohe kindlasti välja tuua, et olen mingi suuna – olgu see siis vanamuusika, nüüdismuusika või klassikaline repertuaar – poole kaldu. Mul pole mingit selget uue muusika profiili, samas tuntakse mind palju just tänu Bremeni Kammerfilharmooniaga tehtud Beethoveni plaadistustele.

Kui midagi läheb hästi ja sellest räägitakse, hakkab sinuga justkui kaasas käima miski spetsialisti kuulsus, no näiteks, et maru Beethoveni spetsialist, aga mina teen tohutult erinevat repertuaari, olen lihtsalt muusik!

Kuigi, tõsi, viimase kolme kuu sisse mahub ka päris neli-viis maailmaesiettekannet – Saksa helilooja Peter Ruzicka «Clouds» Hesseni Raadio Orkestriga, samuti teise Saksa nüüdishelilooja Jörg Widmanni teoste ettekanded Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestriga, Erkki-Sven Tüüri «Questionsi» ettekanne Hilliard Ensemble’iga, samuti Helena Tulve uudisteose «L’ombre Derriere Toi» uusversiooni esiettekanne suvel Pärnus Järvi festivalil. Nii et juhatan kogu aeg ka uut muusikat ja minu jaoks käib see asja juurde.

Ometi suhtutakse nüüdismuusikasse teatava eelarvamusega – näiteks nentis üks Austria tuntumaid nüüdisheliloojaid Georg Haas, et nüüdismuusika on surutud kitsasse nišši. Miks see nii on?

Selge on see, et muusikaloo arengus toimus 20. sajandi algupoolel oluline pööre. Kui vaadata ka näiteks Arnold Schönbergi 1903. aastal kirjutatud ülimalt romantilist sümfoonilist poeemi «Pelléas ja Mélisande», siis on selge, et nii enam edasi minna ei saa, peab toimuma murrang – heliloojad hakkasid otsima uusi teid, olgu selleks siis sama Arnold Schönbergi loodud dodekafoonia ja atonaalsuse teke, helimassiivide komponeerimine ja nii edasi.

Samas ajaliselt vaadelduna pole see uue suuna otsimine muusikas eriti pikk. Möödunud sajandi 40ndatel ja 50ndatel kirjutasid veel Richard Strauss ja Sergei Rahmaninov, Jean Sibelius, Igor Stravinski suri alles 1973. aastal.

Kuid eks möödunud sajandi teisel poolel moodustusid omad koolkonnad just uue suuna otsijate seas – näiteks Darmstadti koolkond, mille mõistena formuleeris Luigi Nono oma 1958. aastal peetud loengus «Die Entwicklung der Reihentechnik». Darmstadti koolkonda kuulub seeriamuusika, mida on kirjutanud heliloojad nagu Pierre Boulez, Bruno Maderna, Karlheinz Stockhausen, Luciano Berio ja Henri Pousseur aastatel 1951 kuni 1961.

Ei tahetud enam kirjutada romantilist ja südamlikku muusikat – äsja lõppenud II maailmasõda oli vajutanud Euroopale varemete ja sadade tuhandete hukkunud inimeste pitseri. Muusika peegeldas niisiis oma aega, muutudes järjest keerulisemaks, külmemaks, agressiivsemaks ja tehnilisemaks, tekitades aga suures osas interpreetides ning ka publikus teatavat mõistmatust ja võõristust, nõnda, et uue muusika austajateks said peaasjalikult muusikast intellektuaalse põnevuse otsijad.

On see praeguseks muutunud?

Praegusel postmodernistlikul ajal on kõik võimalik, anything goes! Minu arvates on praegu oivaline aeg hakata uuesti nüüdismuusikat armastama, sest tänapäeva heliloojad kirjutavad mõistetava harmoonia, rütmi ja meloodiaga muusikat, mida pole sugugi raske vastu võtta. Kuula näiteks Erkki-Sven Tüüri, Tõnu Kõrvitsat… Arvo Pärt ja tema vaimsus on muidugi täiesti omaette kategooria.

Tänapäeva heliloojaid on mõjutanud pigem rock ja 20. sajandi suurkujude nagu Stravinski ja Debussy värvikas helilooming kui näiteks Bach.

Kuidas sina uusi teoseid oma repertuaari leiad?

Mulle saadavad oma uudisteoseid tutvumiseks heliloojad ja agentuurid üle ilma. Varsti pole mu Pariisi korteris ruumi istudagi, partituure on kõik kohad täis. (Naerab.)

Ma ei võta kavadesse kõike järjest, kuna mul on suhteliselt vähe aega uudisteoseid õppida, sestap olen enda jaoks väga selgeks mõelnud, millist uut muusikat kavva võtan. Ühena vähestest rahvusvahelisel areenil tegutsevatest eesti dirigentidest on mul kohustus ja au esitada eesti muusikat, see on mulle tähtis.

Kui mul on võimalik teha kontsert Frankfurdis, Viinis või New Yorgis ning kavva võtta ka mõni uus teos, võtan eesti autori teose, et propageerida eesti muusikat, siinseid heliloojaid.

Milline on su viimane leid eesti autorite loomingust?

Tõnu Kõrvitsa muusika. Tema helilooming on täiesti teistsugune ning erineb muust Eestis praegu kirjutatavast. Ta ei pelga värvikamat partituuri, olles samas siiski leidnud muusikas omanäolise tee.