Keskpunktis on klaver

Paul Lewise mängulaadi võib kõrvutada András Schiffi, Murray Perahia või Radu Lupu omaga.

Äsja peeti Estonia kontserdisaalis juba kuuendat korda rahvusvaheline pianistide festival „Klaver’08”. Seesugune ühele instrumendile suunatud muusikasündmus leidis esmakordselt aset kümme aastat tagasi. Lauri Väinmaa korraldatud festivali raames anti kokku üksteist kontserti, millest mõned kordusid ka väljaspool Tallinna. Esinejaid oli Inglismaalt, USAst, Venemaalt, Prantsusmaalt, Argentinast ja mõistagi Eestist.

Maruline avang
Harvad on kontserdid, kus solist esitab õhtu jooksul orkestriga mitu teost. Selliseks osutus festivali avakontsert, kus Argentina päritolu pianist Sergio Tiempo esitas Frederic Chopini Klaverikontserdi f-moll ja Ferenc Liszti Klaverikontserdi Es-duur, Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit juhatas Dmitri Slobodenjuk. Tiempot tuntakse kui varajases nooruses kuulsaks saanud imelast, kes pälvis rahvusvahelise tähelepanu juba 14aastaselt. Tema oluliseks mõjutajaks oli Martha Argerich, kes on tuntud kui noorte talentide toetaja ning keda Tiempo tunneb lapsepõlvest peale. Tänaseks on andekast imelapsest sirgunud 36aastane pianist, kel on suured virtuoossed võimed ja erk kõlataju. Tema mängus oli palju isikupäraseid detaile ja kõlavärve, kuid puudus arhitektooniline plaan, mistõttu üldpilt mõjus katkendlikult ning seostatud tervik ei pääsenud mõjule. Kunstilises mõttes oodanuks enamat kui pelgalt imelapsest sirgunud väledate sõrmedega pianisti impulsiivset eneseväljendust.

Vastandlikud inglased
Kahel järjestikusel õhtul esinesid briti pianistid Stephen Hough ja Paul Lewis. Kuigi nimetatud interpreetide kunstilised vaated erinevad, ühendavad neid lisaks rahvusele käesoleval aastal pälvitud briti muusikaajakirja Gramophone mainekad auhinnad. Stephen Houghi saavutuseks oli kuldplaadi tiitel Saint-Saënsi klaverikontsertide salvestuse eest, Paul Lewise Beethoveni klaverisonaatide IV CD-plaat valiti aasta parimaks helisalvestiseks.

Stephen Houghi programm koosnes Fauré, Francki, Coplandi ja Chopini teostest, lisaks mängis ta Cortot’ seatud Bachi d-moll „Orelitokaata ja fuuga”, mida oli ka omalt poolt täiendanud. Kava lähtepunktideks oli heliloojate seotus Pariisiga ning pianist Alfred Cortot, kelle repertuaaris kõik nimetatud teosed omal ajal olid. Hough alustas esinemist bravuurselt Bachi seadega ning rabeda ettekande tõttu möödus suur osa teosest pianisti jaoks enesekindluse taastamise tähe all. Hilisematelegi riivamistele vaatamata sai õhtu jooksul kuulda siiski osavat klaveri- ja kõlavaldamist.

Kunstniku ülesandeks on seoste otsimine, olgu siis kahe ühel kõrgusel asetseva heli või erinevate kunstivaldkondade vahel. Näib, et Hough huvitub peamiselt kunstiliikide ja elunähtuste ekstravagantsest lõimimisest. Ta on kirjanik ja muusikapublitsist, helilooja ning veendunud katoliiklane, kelle teoloogiahuvi kinnitab 2007. aastal ilmunud raamat „The Bible as Prayer”. Kohe kerkib aga järgmine küsimus: milliseid seoseid oluliseks pidada ning millises kontekstis neid esitada?

Houghi näis köitvat rohkem kui teosed ise hoopis nende kitsasse tähendusringi asetamine. Siinkohal tasuks märkida Houghi intervjuust kõrvu jäänud soovi esitada sooloõhtu eelkõige meelelahutusliku sündmusena, mis ei tohiks muutuda igavaks loengutaoliseks haridusprogrammiks. Houghi koostatud annotatsioonist võis lugeda, et tema ideeks oli Chopini muusika paigutamine XIX sajandi salongi, kus küünlavalges sahisevad daamide kleidisabad. Siit küsimus, kas salongiga peaks sel juhul seostama ka Mozarti ja Bachi, kelle loomingut Chopin oma suurimaks õpetajaks pidas?

Kui kava kaalukaimat teost, Chopini Sonaati nr 3 nimetatud vaatepunktist interpreteerida, jääb üsna küsitavaks, kas ettekanne kannatab kõrvutamist Perahia, Zimermani või Rubinsteini pakutuga, kus puudub vähimgi viide salongile, rääkimata kodumaa lakkamatust taganutmisest või Chopini viletsa tervise üksühesest seostamisest tema loominguga. Igatahes nappis Houghi interpretatsioonis Chopini sonaadile omast uhkust ja dramaatilisust. Kontserdil pakkus ta rohkesti isiklikku sekkumist, samuti kauneid hetki piano-kõlasfääris.

Festivali kõrghetk
Unustamatu elamuse pakkus Paul Lewis, kelle kava oli üles ehitatud, võiks koguni öelda geniaalselt. Kontserdi esimeses pooles oli Mozarti c-moll „Fantaasia” KV 475 ja a-moll Rondo KV 511 vahele paigutatud György Ligeti noorpõlveteos „Musica ricercata”, kava teises pooles tuli ettekandele Franz Schuberti G-duur Sonaat D 894. Teoste järjekord ja suhted toimisid iseenesest, puudus tarvidus neile väljastpoolt tähenduslikkuse raami ümber pitsitada. Lewise ettekanne oli kunstiliselt, muusikaliselt ja tehniliselt kõrgetasemeline. Tegemist on intelligentse muusikuga, kellel on tugev ja soe lavaline väljendusjõud, suured teadmised ning eksimatu maitse. Määravaim mõju on siinkohal Alfred Brendelil, kelle juures Lewis 1990. aastatel õppis, kindlustades enda jaoks parimad teadmised eeskätt Viini klassika esitustraditsioonist, aga ka kunstist üldisemalt.

Paul Lewise (1973) mängulaadi võib kunstilise suuna poolest kõrvutada julgelt András Schiffi, Murray Perahia või Radu Lupu omaga, kelle kontsertidel viibides tekib saalis mõneti sarnane muusikaline atmosfäär. Kõigi nende mõjukate artistide esteetika lähtub teoste rütmilise struktuuri selgusest ning rütmist kui sümboolsest kujundist, millel on tugev tähendus ja mõjujõud. Sellele lisandub klaverifaktuuri klaar ja polüfooniline käsitlus ning kontsentreeritud vormitunne. Eranditult jääb nende muusikute interpretatsioonis esiplaanile helilooja mõtte vahendamine ning teoste terviklikkus.

Mõjub lausa uskumatuna, et Lewis, kes on eelnimetatud pianistidest ligi veerand sajandit noorem, on sedavõrd küps ja kunstiliselt kõrgetasemeline muusik. Siinkohal võib öelda, et tegemist on vajalike asjaolude täiusliku kokkulangevusega. Võimekas inimene on sattunud õpetaja juurde, kel on parimad teadmised ja hea maitse. Alati pole tipptasemel õpetaja sugugi endastmõistetav edu garantii. Eriti siis, kui muusiku otsused ja valikud on heale õpetusele vaatamata kirjud ning juhuslikud. Järgmisena lähevad kaotsi suund ja selged alused kunsti mõistmiseks ning tulemuseks on kas meelelahutuslik lahustumine, lakkamatu enese kui kunstniku eksponeerimine või pelk virtuoossuse demonstratsioon.

Lewise tõlgendus oli vaba ilutsemispüüdest või oma isiku pealesurumisest. Mozarti „Fantaasia” c-moll mõjus pingestatud harmoonia- ja rütmiseoste tõttu dramaatilise ja terviklikuna: polnud jälgegi teose nn vabast fantaasialennust, puudus ka üleskirjutatud improvisatsiooni maik, mida sageli „fantaasia” nime kandvate teoste puhul otsekui kohustuslikuks peetakse. György Ligeti bélabartóklike kujunditega „Musica ricercata” oli intensiivse ja inimliku esituslaadi tõttu hästi mõistetav ja kaasahaarav.

Kava kulminatsiooniks oli Schuberti Sonaat G-duur, mille ettekanne oli mastaapne ning kõneles jäägitust Schuberti loomingu mõistmisest. Kuigi Lewise kavalehelt ei leidnud meelelahutuslikke viiteid salongile, kuulas publik toimuvat tähelepanus ja vaikuses. Näis, et igavust küll keegi ei tundnud. Selliseid kontserte peaks Eestis rohkem olema, et kuulajail oleks võimalus kokku puutuda kunstiga, mida viljeldakse õigetel alustel, hea maitse ja kõrge professionaalsusega.

Kodused tipud
Festivalil said sel korral esinemisvõimaluse mitmed EMTA tudengid ning muusikakoolide õpilased. Tegemist on noore muusiku arenguteel kahtlemata motiveeriva kogemusega. Õnnestunult esitati Frederic Rzewski loomingut kontserdil „Rännak noortega”. Teosed nõudsid julget eneseväljendust, lisaks klaverimängule läks tarvis laulmise ja retsiteerimise oskust. Esile kerkisid Kärt Ruubel ja Lauri Honkavirta ning kontserdi lõpetas efektselt veski mehaanikat imiteeriv teos „Winnsboro Cotton Mill Blues” Johan Randvere esituses.

Lisaks õpilastele esinesid soolokavaga Sten Lassmann ja Ralf Taal. Sten Lassmanni kavast oli parim Sergei Prokofjevi „Sarkasmide” ning Sonaadi nr 7 esitus, milles oli head karakteritaju, rütmikust ning hoogu. Heino Elleri Sonaat nr 2 ja Rahmaninovi „Etüüd-pildid” sama suure veenvusega kahjuks ei mõjunud, kuigi pianistlikust küljest olid need hästi mängitud. Esmaettekandena kõlas Lassmanni kindlakäelises esituses Mihkel Keremi „Fuuga” (2008). Klaveripala pealkiri on petlik, sest iseenesest koosnes teos kolmest fuugast, mis olid vaheldusrikkad nii stiililt, häälte arvult kui tempodelt.

Ralf Taali sooloõhtu paistis silma kõrgetasemelise klaverivaldamise, rafineeritud fraseerimise ning peene kunsti- ja muusikatunnetuse poolest, mis hakkaks silma ilmselt rahvusvahelistelgi lavadel. Kava esimeses pooles tulid ettekandele Beethoveni klaverisonaadid D-duur „Pastoraalne” ja Es-duur „Les Adieux”. Tõlgendus oli süvenenud ja veenev, pakkudes hulgaliselt meeldejäävaid kujundeid.

Johannes Brahmsi „Variatsioonides Paganini teemale” demonstreeris Taal vaba klaverivaldamist ning täiuslikku enesekontrolli. Teos nõudis heliloojaltki suurt süvenemist, pärast variatsioonide valmimist ei kirjutanud Brahms klaverile ühtegi teost 16 aasta vältel. Kui selline kaelamurdev variatsioonitsükkel, mille Clara Schumann tembeldas nõiduslikuks, suurel laval hea enesekontrolli ja arusaamisega ette kanda, pole pianistile jaoks tehnilises mõttes enam midagi ületamatut. Lisaks klassitsistlikule ning romantilisele muusikale tõlgendas Taal veenvalt ja vaheldusrikkalt esmaettekandes kõlanud René Eespere teost „Ludus tactus”.

Võimutsev finaal
Prantsuse muusikast koosneva kava esitas prantsuse pianismi suursaadik Pascal Rogé. Tõlgendus oli intiimsemat laadi ja, nagu väidab artist, eelistab ta suurtele saalidele kammerlikumaid. Rogé jaoks olid olulised kõlavärvid, mida ta tekitas suure hoolikusega. Pianism oli prantslaslikult kerge, esitus eksimatu ja kontsentreeritud, kippudes kogu kõlailuga aga veidi pinnapealseks jääma. Nimelt ei tekkinud teostes sügavamat kujundite seostatud ringi, kus üks muusikaline mõte lähtuks eelmisest, tekitades sobiva eelduse järgmiseks fraasiks. Esines agoogilist liialdamist, mis kaotas ära teoste arengupinge.

Vene pianist Arkadi Volodos kuulub sarnaselt Deniss Matsujevi või Vestards Šimkusega loomupäraselt andekate pianistide hulka, kellele on pillimänguks antud suurepärased füüsilised eeldused. Sellistele annetele pole probleem esitada instrumendil mida tahes ja ükskõik kuidas, olgu tegemist kui tahes virtuoosse teosega. Füüsilise osavuse jõuline avaldumine on nende puhul sedavõrd kaalukas, et sageli kahvatuvad selle kõrval kõik ülejäänud parameetrid, mis interpretatsioonist kunsti teevad.

Volodosi etteaste oli nagu massiivne tulevärk, mida soovid kogeda, ütleme, kord aastas. Tema poolt pakutav vaatemäng on jõuline ning võtab saalis viibijalt palju energiat, et kõlamasside ja intensiivsete ideedega kaasas käia. Teatud teostele lisab selline mängulaad efekti ning enamasti oskavad seda sorti artistid vajutada nuppu, mis paneb publiku otsekui massipsühhoosis vaimustunult möirgama. Seda kinnitasid nimetatud kontserdi lisapalad.

Schuberti G-duur Sonaadis D 894 pakkus Arkadi Volodos sentimentaalset piano’t ühes emotsionaalselt tungleva pateetikaga, mis Schuberti teostele üldjuhul väga omane ei ole. Täielikult lagunes laiali kolmveerand tundi kestva sonaadi vorm ning kohati näis, et esitaja ei taba Schuberti teoste tagamaad ega kunstilisi piire. Kuulajana tajusin kontserdisaali tooli muusikalisest atmosfäärist oluliselt tugevamalt. Hea võrdlusena võib tuua siinkohal Paul Lewise, kelle esituses möödus sama teos otsekui hetkega ja sellisel tasemel mängu kuulaks juba iga päev. Schumanni „Metsastseenid” mõjusid Volodosi esituses pealiskaudsena ning Liszti teoses „Pärast Dante lugemist” läks artist liiale brutaalsete forte’de ning pedaalil mürisevate bassidega, mis asendas muusikalise pinge stiihiaga.

Seekordne klaverinädal tõi kontserdisaali üpris palju kuulajaid, mis kinnitab, et sündmus oli vajalik ja oodatud. Ning mitte ainult professionaalsete muusikute seas. Kui laval on artist, kes süveneb kuulaja ees loomingumaailma jäägitult, mõjutab see kokkuvõttes kõiki põhjalikult. Ja nii on iga saalis olnu sündmuse võrra rikkam.