Arhitektuur ja poeesia Tüüri uues “Klaverikontserdis”

Möödunud reedel leidis aset Erkki-Sven Tüüri “Klaverikontserdi” Eesti esiettekanne.

Estonia kontserdisaalis esitas Tüüri “Klaverikontserdi” Eesti riiklik sümfooniaorkester Olari Eltsi juhatusel. Solist oli Thomas Larcher, Austria pianist ja helilooja, kes kandis teost ette ka möödunud aasta novembris maailma esiettekandel Frankfurdi Alte Operas (dirigent Paavo Järvi ja esitaja Frankfurdi Raadio sümfooniaorkester) ning kelle ettepanekul teos sündis.

“Klaverikontserdi” näol on Tüüri enda sõnul tegemist uue stiili lõpliku selginemisega tema loomingus. Uus stiil väljendub selles, et ta on asendanud varasemale loomingule omase minimalistliku ja serialistliku struktuuri lihtsa vastandamise uue vektoriaalse, lainelise ja mõnevõrra komplitseerituma arendusprintsiibiga.

Läbitöötatud mõtted
Kuulaja jaoks on juba esimestest taktidest peale tegu äratuntavalt Tüüri muusikaga. Selles “Klaverikontserdis” avaldub võib-olla selgemaltki kui varasemas loomingus Tüüri hämmastav võime luua suurepäraseid atmosfääre. Õõvastav algus madalas klaveriregistris, kus ärevad klaverikäigud peavad orkestriga dialoogi, muutub hetkega õhuliseks ja helgeks vahelõiguks. Hämara alatooniga džässirütmid viivad välja lõpukulminatsiooni, millele järgneb nukker ja habras järelkaja.

Alltekstina jääb aga alguses tekkinud hirmutunne lõpuni püsima. Seda võimsama emotsiooniga muutub teadlikkus hirmu pidevast kohalolust järelkajas, milles tundub peituvat kogu teose mõte ja põhjus, pikaks madalaks tšellonoodiks, mis saadab õrna igatsust järjekindlalt klaveril.

Tüüri muusika või õigemini loomisprotsessi kõige väärtuslikumaks osaks on tema võime eksistentsiaalseid mõtteid, läbielamisi ja kannatusi läbi töötada. Seda on selgelt tunda ka “Klaverikontserdis”. Tüüri muusikas ei kuule kunagi esmaseid, läbimõtlemata emotsioone, mis on loomepuhangus kerged sündima. Tema loomingut iseloomustab suur teadlikkus, võime läbielatut ratsionaalselt analüüsida ja panna see üsna rangesse vormi, mis mängib näiliselt pigem stiili kui emotsioonidega.

Kui eristada poeetilist ja arhitektuurset lähenemist loomingule, neid kindlasti mitte vastandades, siis Tüür eelistab teose struktuuri mõttes igal juhul arhitektuurset. Ta loob ühes teoses eri atmosfääridega ruumid, kuhu kuulaja ekskursioonile läheb. Ootamatult peegeldavad aga helilooja loodud ruumid hoopis kuulaja enda teadvuse ja alateadvuse eri kambrikesi. Ja sealt algabki poeesia. Olari Eltsi sõnul on “Klaverikontserdi” näol tegemist Tüüri ühe parema teosega. Ei ole põhjust vastu vaielda.