Paavo Järvi: kultuuri tuleb väärtustada ametlikult, osana poliitikast

Täna kõlab Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri juubelikontsert, mida juhatab Paavo Järvi. Dirigent leiab, et ERSO on jõudnud heale tasemele.

•• Mille järgi valisite juubeliprogrammi teosed?
Kuna käin siin harva, on Eestisse tulek minu jaoks alati eriline sündmus. Olen siin kasvanud ja muusikaeluga sünnist saati kursis olnud. Muusikasse armusingi Eestis. Seetõttu püüan siia tuua erilisi teoseid. Need projektid on alati seotud plaadistuste või suurvormidega, näiteks Šostakovitši 7. sümfooniaga. Seekord tundus, et võiks teha midagi standardset ja fundamentaalset, mida kõikjal mujal juhatan, aga siin pole saanud teha.

•• Mis seob teid ERSO-ga?
Osalt on mul selle orkestri ees kohusetunne. Olen ERSO proovides üles kasvanud. Kõik vanemad mängijad tunnevad mind sellest ajast, kui olin väike põnn. Nii et ühest küljest on meie suhe väga perekondlik. Teisest küljest on palju uusi noori mängijaid. Meil pole iial olnud orkestriga koos arenemise protsessi. Nende igapäevaelu möödub kellegi teisega, mina tulen siia vaid vahel. Mul on alati tunne, et sellest on mulle pisut vähe. Tahaksin proovida, kuidas kõlaksid siin näiteks Brahmsi, Haydni või Mozarti sümfooniad.

•• Milline on Eesti orkestri tase Euroopa mastaabis?
Orkestri tase tõuseb kogu aeg. Muidugi oleneb, millise Euroopaga võrrelda. Kas Eesti orkestrit saab praegu võrrelda Berliini filharmoonikutega? Loomulikult mitte. Aga Helsingi linnaorkestriga? Loomulikult. Küsimus pole isegi võrdlusmomendis, sest muusika pole sport. Tähtsaim on see, et orkester areneb. Raske esimene etapp saada heaks orkestriks on läbitud. Nüüd tuleb saada heast orkestrist väga heaks orkestriks. Ja väga heast erakordseks orkestriks tõustakse üliharva. Neid orkestreid on maailmas ehk viis-kuus. See on sisemise orkestrikultuuri, aga ka finantsküsimus. ERSO on jõudnud heale tasemele. On iseasi, kas leidub sisemist fanatismi ja organisatsioonikultuuri, et teha heast väga hea orkester. Mina näen, et leidub. Aga see protsess nõuab eneseületust, raskeid otsuseid ja pragmaatilist mõtlemist.

•• Kas tahate öelda, et potentsiaal on suur, aga takerdutakse majandusmuredesse?
Mitte ainult. Ma ei tunne maailmas ühtki orkestrit, kes mängiks halvasti, sest neile makstakse vähe. Muidugi peab maksma paremini kui praegu. Võimalus normaalselt elada ja hästi tööd teha on miinimum. Aga kui oled õhtul laval, ei mängi sa kunagi halvemini sellepärast, et sulle makstakse vähe. On vaja luua tingimused, et saaks kodus harjutada ega peaks tegema haltuurat. Aga rääkides oma kogemusest – ma juhatan orkestreid, kus makstakse erakordselt hästi, kuid ikka saabuvad proovide vaheajal õpilased ja haltuura.

•• Kuidas edeneb töö Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestri peadirigendina?
Meil on väga põnev periood, nagu kestaksid mesinädalad. See on ka pisut ohtlik, sest tead juba algul, et need ei kesta igavesti. Samas on see ainus aeg, mil on võimalik asi õigesti käima panna. Ei saa hakata nelja aasta pärast nõudma midagi, mida oleks tulnud nõuda varem ja mis jäi kahe silma vahele. Keegi ütles kunagi, et esmamuljet saab jätta vaid üks kord. Algul tuleb paika panna filosoofia, teha seda humaanselt ja halastamatult. Mul on positiivne tunne, et oleme seda protsessi alustanud väga hästi. Ausalt öeldes oli esimene kontsert peadirigendina väga raske. Olin väga pettunud, sest mulle tundus, et nad ei võtnud seda kõike tõsiselt. See pani mind mõtlema, kuidas seda muuta, ning aitas langetada tähtsaid otsuseid. Mõnikord on raskeid momente vaja, et leida jõudu teha midagi, mida tavaliselt ei teeks.

•• Milline on üks hea orkester?
Selline, kus mängutase on ühtlaselt kõrge, kus inimesed tunnevad end nagu artistid ega käi tööl nagu näiteks bussijuhid. Inimesed peavad oma töö ja eriala üle uhked olema, mitte arrogantsed, vaid hindama oma saavutusi. Täna on võimatu mängida halvasti, kui eile mängisid jube hästi. Siis peab homme veel paremini minema. See on protsess. Orkester peab teadma, et tähtsaimad on kvaliteet ja muusika teenimine, mitte kõik need praktilised organisatoorsed küsimused. Muidugi peavad needki olema hästi lahendatud.

•• Teil on palju pakkumisi dirigeerida eri orkestreid. Mille järgi langetate valikuid?
See sõltub potentsiaalist. On väga huvitav näha, et midagi võib ehitada, saavutada. Aga see on ka keemia küsimus. Mõne inimesega püüad leida vastastikust kontakti, aga seda ei teki. Teisele vaatad korra peale ja kohe on arusaamine. Orkestrigagi on küsimus puhtinimlikus keemias. Ühega klapib, teisega mitte. Kui orkestriga pole musikaalset sidet, on koostöö väga ohtlik, ükskõik kui huvitav ja prestiižikas see ka pole. See võib väga halvasti lõppeda.

•• Tooge mõni positiivne näide.
Näiteks Cincinnati sümfooniaorkestriga on mul algusest peale väga hea kontakt. Praegu on see vist parim, sest see pole rajatud heale tujule, vaid tuli põhjaliku ja raske töö tulemusel. Nad teadsid, et mind valides ei lähe nende elu kergemaks. Ütlesin kohe algul, et peame tegema kõvasti tööd. Alguses ma neile ei meeldinudki. Aga praegu on tekkinud atmosfäär, et mängime nüüd paremini kui kahe aasta eest. Meid tuntakse rohkem ja me oleme selle üle uhked. Kui tunned, et asjad edenevad, on see nakatav. Ja kui teised seda mõistavad, kasvab ka eneseuhkus.

•• Millised heliloojad on teile südamelähedased?
On heliloojaid, kellega püüan tulutult sidet leida. Mõnega see lõpuks tekib. Kui olin noorem, jättis prantsuse muusika mind külmaks, eriti Debussy. Olen aastaid proovinud teda üha uuesti mängida. Ja mingil hetkel tekkis klapp, kuigi see polnud armastus esimesest silmapilgust.
Kasvasin üles väga traditsioonilises muusikalises keskkonnas, kus valitses standardne klassika: Beethoven, Brahms, Bach, Haydn, Tšaikovski, Šostakovitš jt. Kuna isa õppis Leningradis ja eksisteeris Nõukogude Liit, oli vene kallak väga tugev. Ja nagu Nõukogude Liidus üldse, oldi tollal repertuaari osas väga piiratud. Näiteks Sibeliust ja Nielsenit ei mängitud üldse. Venemaal ei mängita neid tänini. Meil olid kõik plaadid kodus ja isa tegi orkestriga palju põnevaid töid. Oli ka ooper, kus isa oli vist 20 aastat peadirigent.

•• Tunnete siis ooperit väga hästi.
See on osa mu elust, millega tegelen kahjuks liiga vähe. Tahaksin sellega rohkem kontaktis olla, aga mul pole aega. Ooperi väljatoomine võtab vähemalt neli kuni kuus nädalat. Minul pole järgmise nelja-viie aasta jooksul ühtki vaba nädalat. Püüan leida kompromisse, et saaksin teha korra aastas mõne ooperi kontsertettekande. See pole küll päris see, aga siis olen muusikaga vähemalt kontaktis.

•• Kas läänes on nõudlus akadeemilise repertuaari järele veel olemas või on põhjust rääkida klassika kriisist?
See on vale. Klassikaline muusika on just nüüd leidnud oma nivoo. Erakordset populaarsust ei tasugi loota, sest see pole see žanr. See pole massidele. Oleme tahtnud panna seda muusikat situatsiooni, kuhu see ei sobi. Sümfooniakontserdil ei pea olema üle 2000 inimese. Aga ehitatakse saale, kuhu mahub isegi 4000 inimest. Siis on saalid tühjad ja tundub, nagu teeks midagi valesti. Tegelikult olgu saalid pisemad ja intiimsemad. Ei tohi olla tunnet, et said kuskilt pileti, oled staadionil, istud jube kaugel ja kõik paistab tilluke. See on massikultuuri imiteerimine. Sellist populaarsust nagu popmuusikutel ei tule kunagi, sest see on teine maailm.

•• Kuidas on lugu populaarse repertuaariga?
Ei tohi pingutada nende jaoks, kes püüavad saale täita vaid populaarse repertuaariga. Mida rohkem nõuab kommerts, seda vähem mängitakse huvitavat muusikat. Teame hästi, et “Carmina Burana” peale on rahvas kohe saalis. Aga me ei saa elada ainult väheste standardteostega. Tuleb teha uut ja ka kammerlikku muusikat.

•• Kuidas haakub see turumajandusele orienteeritud ühiskonnaga?
Probleem on selles, et orkestreid peab keegi toetama. Vanasti tegid seda kirik ja jõukad inimesed. Üks intelligentne ja mõjukas ühiskonnakiht mõistis alati selle vajalikkust. Tänu sellele on meil muusika, mille najal püsib kogu lääne kultuur. Ei ole nii, et kui nad ise hakkama ei saa, pole neid vaja. See arusaam on väga tänapäevane ja harimatu. Kui see mõtlemine oleks valitsenud 300 aastat tagasi, poleks suurt osa lääne kultuurist. On oht, et mida kaugemal asuvad meie poliitikud klassikalisest kultuurist, seda vähem mõistavad nad lõpuks selle tähtsust. See on universaalne probleem. Tuleb selgitada, miks on klassikaline muusika ja üldse kunst olulised. See pole pelgalt meelelahutus.

•• Kas inimesi tuleks harida?
Harida nagunii, kuid küsimus on ka huvi äratamises. Inimene peab olema lahtise olekuga. Mind häirib pigem popkultuuri tohutu surve. On väga selgelt paika pandud, mis on cool, mis vanade inimeste muusika ja mida noor inimene ei pea kuulama. See diktaat tuleb massimeediast, on kaval, huvitav ja atraktiivne. Tegelikult on see ajupesu ja ideoloogia nagu Orwelli romaanis. Ma ei teagi, kus üks noor inimene peaks klassikat kuulma. Kommerts domineerib. Muusika peab hea välja nägema ja kiirelt erutama. Aga päris hea asi nõuab aeglast süvenemist. Ja mõnikord pakub just see, mis võtab aega, kõige suuremat naudingut.

•• Kas klassikaline muusika üldse jõuab inimesteni?
Jõuab. Näen Ameerikas inimesi, kel pole klassikaga mingit pistmist. Ma ei tea ühtki vanemat, kes tahaks minna lapsega näiteks räpikontserdile. Nad vaatavad, mida nende laps vajab, ja asuvad otsima seda, millest on alati distantseerunud. Aga miks? Sest nad teavad, et see räpikontsert on tegelikult tühi.
Kultuuri tuleb väärtustada ametlikult, see peab olema osa poliitikast. Küsisin kord ühelt norralaselt: kui lähed Ameerikasse ja ameeriklane küsib, mis on Norra, siis millest sa talle räägid? Ta vastas, et Norra on tema jaoks loodus, siis Ibsen, Grieg ja Munch. Ta ei maininud kordagi sotsiaalkindlustust või naftat. Ühele riigile annab südametunnistuse kultuur.

•• Mida tähendab teile Eesti?
Minu jaoks on see eesti keel, heliloojad ja muusikud. Tammsaare on see eesti kultuur, mis istub südames. Me räägime absurdset juttu Eesti Nokia otsinguist. Nokia võib keegi ära osta ja siis kuulub see kellelegi teisele. Aga Sibeliust ja Tammsaaret ei ole võimalik ära osta.

•• Kes on teile eesti heliloojatest lähedased?
Austan väga Erkki-Sven Tüüri. Teeme koos palju tööd ja see sujub hästi. Aga ka legendaarset Arvo Pärti ja Eesti esimest sügavat sümfonisti Tubinat. Mul oli väga hea vahekord Lepo Sumeraga, mis katkes tema surma tõttu. Praegu on palju suure potentsiaaliga noori. Tähtis on, et neile antaks kodus võimalusi ja nende muusikat mängitaks. Tegelikult neid hinnataksegi ja see on hea. Meie heliloojad on välismaal edukad. Paljud usuvad, et ka nemad võivad jõuda sinna, kus on näiteks Arvo.

•• Kes on teie eeskujud?
Mu esimene eeskuju on isa Neeme Järvi. Olengi vaid seetõttu dirigent, et see soov tekkis väikse poisina teda vaadates. Mida ma tollal dirigeerimisest teadsin? Mitte midagi! Veel aastaidki ei teadnud. Aga see oli loogiline jätk. Isa on tõeline muusikaarmastaja, tema entusiasm nakkab. Temaga oli kogu aeg põnev. Muusika tundmine ja kuulamine muutusid järk-järgult mu elu osaks. Ta küsis mult alati: mis helilooja see on? Ei tea. Mis maalt ta pärit on? Ei tea. Aga mis sajandist? Meil olid alati sellised mõistatamismängud. Ja need tulid kasuks.

Paavo Järvi – rahvusvaheliselt nõutud eesti päritolu dirigent
•• Kogu maailmas tunnustatud dirigent Paavo Järvi sündis 1962. aastal Tallinnas ja õppis Tallinna muusikakoolis löökpille.
•• 1980. aastal kolis ta Ameerika Ühendriikidesse, kus jätkas oma õpinguid Curtise muusikainstituudis ja Los Angelese filharmooniainstituudis professor Leonard Bernsteini juures.
•• Aastast 2001 on ta Cincinnati sümfooniaorkestri muusikaline juht.
•• Orkestriga on esinetud Ameerikas, Euroopas, Aasias. Sellest hooajast on Järvi Frankfurdi Raadio sümfooniaorkestri peadirigent.
•• Ta on maailmas äärmiselt nõutud külalisdirigent. Järvi juhatamisel on esitatud palju eesti heliloojate loomingut, näiteks Pärdi, Tüüri, Sumera ja Tubina teoseid.

ERSO kontserdil kõlab Brahms
•• Täna leiab aset ERSO 80 aasta juubeli kontsert, kus soleerib jaapani viiuldaja Akiko Suwanai. Dirigeerib Paavo Järvi, kes on ühtlasi orkestri kunstiline nõustaja ning teinud orkestriga palju häid salvestusi. Mängitakse Johannes Brahmsi “Akadeemilist avamängu”, viiulikontserti D-duur ja sümfooniat nr 1 c-moll.
•• Akiko Suwanai on noorim rahvusvahelise Tšaikovski konkursi võitnud muusik ning ta on mänginud paljude maailmakuulsate orkestritega. Kontsert leiab aset Estonia kontserdisaalis kell 19. Hetkel on ERSO peadirigent ja kunstiline juht Nikolai Aleksejev.