Kultuur Torinos: Pärt, Whitney ja DJd

Samal ajal kui Torino südalinna seatud Medal’s Plaza gigantsel laval kütab masse üles karismaatiline Duran Duran ning peatänava suveniiripoekese ees üritab akordioniga tänavamuusik möödakäijatelt olümpiaks säästetud eurosid välja meelitada, kõlavad Torino toomkiriku katedraali iidsete võlvide vahel Arvo Pärdi uudisteose «La Sindone» avataktid.

Taliolümpiamängude kultuuriprogrammi raames toimuv Arvo Pärdi autoriõhtu, kus astuvad üles Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, on kirikusse toonud seitsesada muusikahuvilist, nende seas Torino kõrgeima kirikutegelase, kardinal Severino Poletto, ning hinnatud muusikateadlase, Torino festivali Settembre Musica kunstilise juhi Enzo Restagno.

Välklambid sähvivad, kui siseneb Arvo Pärt, ja samuti võetakse vastu dirigent Olari Elts. Kindlalt ja selgelt alustab Elts kontserdi avalooga, 1977. aastal kirjutatud teosega «Arbos».

Ning siis – siinsamas katedraalis, mõne meetri kaugusel esinejaist lebab klaasi taga paljukõneldud «La Sindone», Kristuse surilina, mis palverändureid Torinosse toob.

Surilina kangas

Pärdi just selles katedraalis esitamiseks kirjutatud «La Sindone» dramaatilise sündmustiku valulik kõrgpunkt hääbub äkki hauasügavusse, et taas tõusta – vaikusest kerkivad lihtsad helikujundid, ränd jätkub.

Tundub, nagu laotuks laiali Torino surilina – meloodianiidid lõimuvad kangaks, millest joonistuvad üksikud hääled kui muusikalise portree ähmased kontuurid. Sel teel tuleb ette pöördeid, katkemisi, helimaailma piirimail žongleerimist ja uuestisünni õnne, kuni jõuab kätte viimane, õige vaikne kolmkõla.

Filharmoonia Kammerkoori «Cecilia, vergine romana» ning «Da pacem Domine» esitusele järgneb teist korda «La Sindone».

Vaatamata öisele lennureisile, vähestele unetundidele ja napiks jäänud ning muutusterohkele prooviperioodile annab orkester Eltsi tundliku ja täpse käe all parima. Auditoorium oskab seda hinnata – avalikul peaproovil Estonia kontserdisaalis seisid eestlased plaksutades püsti veerandtunni, niisamuti püsti tõusnud Torino publiku ovatsioonid kutsuvad lavale autori ning panevad unustama saalist kostnud mobiilitirinad.

Kardinal Poletto tänab heliloojat ja dirigenti sametkarbikesse peidetud olümpia mälestusmedalitega – tänutäheks kordaläinud kontserdi eest. «Ma armastan seda teost meeletult, see on fantastiline!» õhkab Enzo Restagno ning lubab eesti esinejaid edaspidigi kava võtta.

«Ma arvan, et võime tänase kontserdiga rahule jääda,» nendib Elts. «Sündmus, kus Eesti orkester mängib välismaal Arvo Pärdi teose maailmaesiettekannet sellises kohas, on märkimisväärne.» Eltsi sõnul on teos väga hea ning seda võib maailmas lähiaastail veel korduvalt kuulda. «Ent kindlasti kõlas ta katedraalis paremini kui kontserdisaalis,» mainib Elts.

Helilooja Arvo Pärdi sõnul on Torino katedraal tema jaoks eriline koht. «Ma arvan, et kuulajail on siin kõrvad teistmoodi häälestatud, samuti kõlavad teistmoodi pillid. Taolist asja naljalt korrata ei saa,» sõnab Pärt. «Otsisin kaua Torino tähtsaimat punkti. «La Sindone» on nende suurim varandus.» Helilooja tunnistab, et ta hinges on segadus. «Mind valdab selline õnnelik väsimus,» ütleb ta.

Õnnelikult väsinud

Pärdi sõnul on tähendusrikas ka teose kõlamine olümpiamängudel. «See on eriline hetk – usun, et kõik on olümpiast inspireeritud. Orkester ja koor on nagu üks mees – täpselt nagu eesti rahvas oli kui üks mees päeval, mil Kristina sai kulla.»

Tänaseks on Kristina Šmigunil ette näidata teinegi medalivõit, Medal’s Plaza lavale astuvad Whitney Houston, Jamiroquai jt. Linnast võib leida lugematul hulgal näitusi, tantsu- ja ooperietendusi (ühes viimastest astub lavale prantsuse filminäitleja Jean Reno), samuti kõikvõimalikke kontserte; eesti muusikute antud etendus jääb teiste seas kullana särama.