Erkki-Sven Tüüri semiosfäär

Kui te kujutate end istumas muusikakapslis, mille heliloojast juht kihutab koos teiega otsekui ameerika mägedel kõhus õõnsaks võtvate suunamuutustega, kord üles, kord alla, kord järsult pidurdades, kord raketina kiirendades – siis teadke, te olete Erkki-Sven Tüüri semiosfääris.

Elektrikitarrile, big band’ile ja suurele orkestrile kirjutatud viiendas sümfoonias on see vähemalt niimoodi, mida pilgeni täis kontserdisaal võis laupäevasel esiettekandel kogeda. Selle kogemuse ainulaadsuse tunnistuseks oli sümfoonia lõppedes vallandunud visalt vaibuvad ovatsioonid.

Eesti (postmodernistliku) nüüdismuusika klassikuks tõusnud helilooja on oma uue teose verbaalselt lahti kirjutanud kavalehel, osutades sellele, kuidas helimaterjali algahel, n-ö geen läbib sümfoonia kõiki viit osa, muteerudes keeristeks, «akordimullideks», rütmilisteks nihestusteks ja kuhjumisteks.

Jõuline kontseptualism

Ise kasutaksin teose iseloomustamiseks kultuuriteoorias Juri Lotmani loodud mõistet «semiosfäär», sest tõesti, imekspandava jõulisuse ja kontseptualismiga põimib Tüür erinevad (jazzi, rocki ja sümfoonilise) diskursused ühtseks tähendusruumiks.

See ei olnud lihtsalt džässiliku ja rokiliku tsiteerimine, «võõras tekst» sümfoonias endas, mida olid väljendama kutsutud Estonian Dream Big Band ja kitarrist Riho Sibul, vaid intensiivne, kohati võitluslik dialoog erinevate muusikavõimaluste vahel.

Nagu iga piirilõhkumise katse ja ülekanne kunstis – nii päädib ka Tüüri Viies sümfoonia uue metafooriga, milles ei puudu omajagu irooniat ja mängulusti ehk «lahedust», nagu kommenteeris oma muljet minu kõrval istuv Tallinna muusikakeskkooli abiturient.

Ilmselt tuleb pool Tüüri võidust kirjutada dirigent Olari Eltsi arvele. Niisugust heliloojaga samas vaimus orkestri juhatamist ei mäletagi lähiajast. Missugused tuurid suudab harrypotterliku välimuse ja elektrijänesliku väledusega dirigent ERSO-le «peale keerata» – see väärib võluri tiitlit!

Suur järeltulija

Eltsi särtsakas, kohati nurgeline löök sobis hästi kontserdi esimest osa sisse juhatanud ja Eestis esmakordselt esitatud Prokofjevi «Vene avamängule», kus «kammaruukad» vaheldusid pateetiliste helilainetustega.

Rahmaninovi «Rapsoodias Paganini teemale» aga dirigent ega klaverisolist FranÄ“ois-Frédéric Guy riske ei võtnud. See oli korralik ettekanne. Aga ikkagi kokku vaid soojendus Tüüri triumfile. Eesti muusikailm võib taaskord kergendatult hingata – meil on suuri järeltulijaid nii Pärdile, Tambergile, Tormisele kui ka Järvile, Klasile, Kaljustele.