Aegade sümfooniline side

Kõigi aegade suurim sümfoonilise muusika festival Eestis läks käima. Festival “TUBIN JA TEMA AEG”: ERSO PAAVO JÄRVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 18. V.

Midagi väga üheselt mõistetavat peab olema festivalil, mis kutsub tänavu mais-juunis kokku kaheksa sümfooniaorkestrit ja kümme dirigenti, et ette kanda Eduard Tubina kümme sümfooniat. Ühene saab siin olla ainult hinnang Tubina loomingule. Festival “Tubin ja tema aeg 2005” algas 18. mail ERSO kontserdiga Paavo Järvi juhatusel Estonia kontserdisaalis, mille avas sulaselges eesti keeles festivali patroon, Rootsi Kuningriigi suursaadik Eestis tema ekstsellents härra Dag Hartelius, kes ütles: “XX sajandi sümfoonilise muusika meistri Tubina muusika ületab nii oma aja kui ruumi.” Tubina loomingu väärtused on provotseerinud dirigente seadma oma kavades tema sümfooniate kõrvale eelistatult selliste XX sajandi klassikute loomingut nagu J. Sibelius, R. Strauss, G. Mahler ja D. Šostakovitš.

Mõni neist on seejuures läinud kaasa numbrimaagiaga nagu Paavo Järvi, kelle kavas kõrvuti Tubina ja Sibeliuse Viies sümfoonia, ning Valeri Gergiev, kelle kavas Tubina ja Šostakovitši Kaheksas. Erandiks on ainult festivali lõppkontsert (17. VI) Tallinnas, kus Nikolai Aleksejev mängib ainult Tubinat, ja sama teeb Neeme Järvi Tartus Tubina mälestusmärgi avamisel (19. VI). Festivali kavades on ka veel eesti autoreid: Paavo Järvil E.-S. Tüür ja L. Sumera, Neeme Järvil E. Kapp, Eri Klasil A. Pärt ja Lauri Sirbil R. Tobias.

Festivali suurim koormus langeb loomulikult kolme kontserdiga ERSO atleetlikele õlgadele, kus lisaks P. Järvile juhatavad N. Järvi ja peadirigent N. Aleksejev. Vähetähtis ei ole asjaolu, et hooaja lõppkontsert toimus 13. V, seega jäi festivali avakontserdini neli päeva – ka sellised trikid peab esindusorkester üle elama. Nende kahe kontserdi vahele tekkis ootamatult jõuline eesti muusika järjepidevuslik side. Aleksejev alustas lõppkontserti Lepo Sumera teosega “In memoriam” (Heino Eller) ja Paavo Järvi festivali avakontsert algas E.-S. Tüüri teosega “Aditus” in memoriam Lepo Sumera.

Seda aegade sidet võib ka sümfooniliseks nimetada, sest Sumera oma kuue sümfooniaga ja Tüür viiega (V esiettekanne Stuttgardis tänavu 1. II) ei anna võimalustki eesti sümfonismil maailma lavadel hääbuda – nähtus, millele rajas baasi Tubin, kelle õpetaja oli H. Eller. Autori antud “Aditus’e” neljast sõnaseletust (lähenemine, sissepääs, algus, võimalus) oleks siinkohal paslikem vist “lähenemine”. Igatahes sümboolse vihje andis avakontserdi avateos kindlasti.

Raske rahnuna järgnes Tüürile Tubina populaarseim V sümfoonia. Kui varasemates bukletites oli kavajärjestuses Tubina V sümfoonia planeeritud kontserti lõpetama ja Sibeliuse V esimesse poolde, siis pakutud lõplik variant ei olnud kohe mõistetav. Sündmuste käigus sai selgeks, et esitatud järjestus oli ainuõige, sest alles Sibeliuse Es-duurne eepika andis lahenduse Tubina püstitatud rahvuslikult traagilisele pingele. Paavo Järvi interpretatsioonis kõlas Tubina V värskena eelkõige esimese ja viimase osa nobedate tempodega ja äärmise süvenemisega esitatud Andante’ga. Kui viimase osa allegro tempot õigustab autori poolt lisatud assai, siis minu meelest esimeses allegro’s jäi energico puudulikuks, tõenäoliselt segas aga hoopis ansambliline, õigemini keelpillide strihhiline ebaühtlus energico saavutamisel. Iga esitaja erinev energeetiline toonus vajab ühtlustavat tegurit ja keelpillide puhul selleks eelkõige karakteerne strihh.

Andante algus tekitas publikus teatava peataoleku, sest tšellod alustasid sedavõrd pianissimo’s, et suur osa kuulajatest taipas, et lugu käib, alles siis, kui lisandusid vioolad. Need pisiasjad kahandasid mingil määral head muljet Tubina V sümfoonia ettekandest.

Kontserdi teine pool algas Sumera teosega keelpillidele “Musica profana”. Lugu, mis autoril mõeldud kammerorkestrile, on järjest sagedamini ka suure keelpillikoosseisu kavas ning selle iseloom muutub siis baroksest virtuoossusest raskepäraseks kõlamasside mölluks. Ja miks ka mitte, kuigi kindlasti lähevad kaotsi rütmimängud ja vorm laguneb osadeks, aga seegi ei pruugi ilmtingimata negatiivse nähtusena registreeruda.

Täieliku triumfina mõjus kontserdi lõpunumbrina Sibeliuse V sümfoonia absoluutselt kõigis parameetrites nii dirigendilt kui orkestrilt ning festivali avakontserdi kohta võib öelda Eduard Tubina sõnadega: “Läks käima!”