Peadirigent taas ERSO ees

ERSO ja metsosopran Marianna Tarassova (Venemaa) NIKOLAI ALEKSEJEVI dirigeerimisel, kavas Haydn, Mahler ja Beethoven.
Estonia kontserdisaalis 21. I.

Seekord ERSO 21. I programmiga, mis orienteeritud tõelistele sümfoonilise muusika Feinschmecker’itele. Kuidas teisiti iseloomustada kava, mille sisuks Haydni Sümfoonia nr 49 “La Passione” ja Mahleri “Kindertotenlieder” ning teise poole täidab Beethoveni Sümfoonia nr 3 Es-duur op. 55 “Eroica”, solistiks aga meil hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud metsosopran Marianna Tarassova.

Hea, et Peterburi Maria teater on meile nii lähedal, et nädalasse mahub kaks külalist sealsete maailmanimede hulgast (G. Gortšakova 14. I), ning tundub, et eesti publik on varmas tänama neid selle eest. Ajaloo viljakaim helilooja, kelle teoste loetlemisel on jäädud püsima 104 sümfoonia ning 77 keelpillikvarteti juurde, on kindlasti Joseph Haydn. Need arvud on üsnagi levinud, kuigi üldsegi mitte lõplikud, sest Hobokeni kataloog jõuab sümfooniate puhul numbrini I:108 ja keelpillikvartettide loetelus numbrini III:83. Võimalus, et nimetatud numbrid kasvavad, on üsna tõenäoline, ent olulisemad on ehk hoopis need näitajad, mitut sümfooniat või kvartetti keegi kuulnud või siis hoopis esitanud on.

Loomingu osas on Haydnil mahukonkurent täiesti olemas ülelahemehest dirigendi ja helilooja Leif Segerstami näol, kelle 104. sümfoonia on juba ilma näinud ning kes on lubanud, et tekkigu Haydnile neid juurde palju tahes, tema igatahes kirjutab ühe rohkem. Julgen arvata, et just soome kammermuusikapubliku hulgas on ka rekordarv neid, kes on kuulnud Haydni 77 keelpillikvartetti, sest just nii palju neid esitati 2004. aastal Kuhmo kammermuusika festivalil. Ja nii palju siis üle sajandite kestvast konkurentsist Haydn contra Segerstam ja Eszterhazy contra Kuhmo.

ERSO-l nagu ühel tõsiseltvõetaval sümfooniaorkestril on Haydni interpreteerimise traditsioon täiesti olemas, kui ainult meelde tuletada Neeme Järvi Haydni esitusi ja salvestisi. Tõsi, see oli aastaid tagasi ja sellest koosseisust on jäänud üksikud mängijad ja orkestri nimi. Seda tervitatavam on taaspöördumine, sest asjatult ei peeta Haydni sümfooniaid orkestri kooliks. Seekord siis sümfoonia nr 49 f-moll “La Passione” (“Kannatus”) Hob I:49 (1770 – 1771).

Tundub, et nii Haydni usaldatava kataloogi koostaja Anthony van Hoboken (1887 – 1983) kui tema kataloogi parandanud ja täiendanud Haydni biograaf Harold Robbins Landon on nende andmete puhul ühte meelt. Teatavasti andsid Haydni sümfooniatele pealkirja tema kaasaegsed ning pagan teab, mis neid selleks võis ajendada. F-moll sümfoonia ei ole võib-olla nii meelelahutuslik kui paljud teised, aga ehk andsid talle nime hoopis need sarvemängijad, kes ei pidanud selles teoses esimest mängima. On ju tõsi, et kui ebaõnnestub kas või üks neljast korduvast repliigist, on asi mokas ja nii väike, kui see episood ka pole, jääb teose esitusele plekk külge ja edasisele pomm jalgu.

Kuid – hea orkester ei ole see, kes üldse ei eksi, vaid see, kes eksimusest kiiremini üle saab. ERSO oli kosunud (ka sarved) absoluutselt Mahleri ettekandeks. Siit alates oli ERSO peadirigendi ja solisti vääriline (ka sarved) ning tähelepanu pälvisid nii puupillide sooloõnnestumised kui kogu orkestri tämbrisulam ja ansambliline elastsus Marianna Tarassova suurepärase Mahleri esituse garandina. Kontserdi teises pooles esitatud Beethoveni “Eroica” ettekandeid ERSO poolt on kavalehel üles loetud viimased 20 korda, alates 1969. aastast.

Võin lisada veel ühe varasema esituse, mis toimus 1967. aastal Estonia kontserdisaalis kinniste ustega, sest saalis istus ainult žürii, kes hindas üleliidulisel sümfooniaorkestrite konkursil osalevat, siis veel Eesti Tele-Raadiokomitee SO taset. Tase osutus ootamatult kõrgeks ja “Eroica” ettekanne Roman Matsovi juhatusel tõi orkestrile I preemia (!). Tõsi, Moskva ja Leningradi tipporkestrid konkursil ei osalenud, kuid ajalugu tehti ikkagi.

Arvan, et ajalugu tehti ka seni viimasel ettekandel 21. I. Ettekandes oli uudsust ja värskust ning väärikat üleolekut, mille kõrval näiteks Berliini Filharmoonikute 1977. aasta salvestis Herbert von Karajaniga tundub nüüd tõeliselt tolmuse arhiivina. Kindlasti ei ole lihtne nii populaarse teose korral öelda midagi uut, kuid Nikolai Aleksejev tegi seda niivõrd veendunud meisterlikkusega, et temaga diskuteerida ei ole mingit mõtet. Kindlasti pole maestro minuga nõus, aga minagi jään endale kindlaks, kui ütlen, et ettekande õnnestumise protsent tervikuna lähenes sajale, aga Adagio assai’s ületas sellegi piiri. Nii ideaalset partituuri vertikaali pole ma ERSO-lt enne küll kuulnud.