Teispool päikesevälju

16. IV Eesti muusika päevade aegu toimunud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdil kõlasid uued teosed Märt-Matis Lillelt, Tatjana Kozlovalt ja Tõnu Kõrvitsalt. Dirigeeris Paul Mägi.

Läbi aegade on see nii olnud, et kontserdižanr täieneb üha uute teostega tänu sellele, et kohtuvad suurepärased interpreedid ja heal tasemel ning rikkaliku fantaasialennuga kirjutavad heliloojad. Eestlastest muusikaarmastajad võivad olla õnnelikud selle üle, et siin on sündinud fagotisolist Martin Kuuskmann, kelle interpreedikarjäär on kandunud küll ka Eestist väljaspoole (USA), kes aga leiab ikka inspiratsiooni jätta oma kindel jälg ka kodumaale. Martin Kuuskmanni koostööst eesti heliloojatega kõlas 2002. aastal Eino Tambergi Fagotikontsert.

Aastat 2004 jääb märgistama ERSO juures resideeruva helilooja Tõnu Kõrvitsa poolt lapsepõlvesõbrale komponeeritud fagotikontserdi “Teispool päikesevälju” esiettekanne. Fagotikontserdis oli suurejooneliselt näidatud fagoti mänguvõimalusi ja lüürilist palet. Orientaalseid kaunistusi pidi kulgev fagotipartii tõi mälupilti ka taas vaate itta – Kantšeli ja Terterjani muusikast vastu vaatavale lõunamaa rahvaste muusikatunnetusele ja võimalikule inspiratsiooniallikale duduki näol. Kindlasti aitas fagotile kirjutatud partiis heliloojal ennast vabalt tunda Kuuskmanni vabadus fagotil interpreteerides ja leidlik tämbrimaailma kujundamine, kus ta oli saanud inspiratsiooni pillide plejaadist – saksofonist, tšellost, metsasarvest ning muidugi inimhäälest. Teose “Teispool päikesevälju” eelloos on oma osa ka Kuuskmanni improvisatsioonidel, mis kõlasid 2002. aastal ilmunud plaadil “Drikung Kagyu mungad”. Kõrvits on tegelikult juba ammu suutnud ennast tõestada kui orkestri keerulise aparaadi tundjat. Tasakaal ornamentidest küllastunud fagotipartii ja läbipaistva orkestrifaktuuri vahel, kust Kõrvits oli ettenägelikult eemaldanud segavad fagoti- ja oboetämbrid, oli ideaalne.

Fagoti pastoraalne laul ei mattunud orkestripartiisse. Impressionistlikku kõlamaastikku oli Kõrvits vargsi sisse kirjutanud oma viimase aja huvi eesti rahvalaulud, mille peale kontserdi esmakordsel nautimisel ei tule, küll aga hiljem. Eriti seetõttu, et fagotikontserdil oli üsna ootamatu lõpp, mil idüllilisele muusikale lisandus salvestus, kus tore eesti rahvalaulikust vana naise parkunud hääl helletab ja fagott ka sellele vastab. Omaette küsimus, mitmendal kuulamisel see ehmatus, et lisaks eesti nüüdismuusikale otsekui kogemata saab kaasa ka väikese annuse eesti rahvamuusikat, enam reaktsiooni ei tekita ja kõlanud helletus kasvab kuulaja jaoks loomulikult teosest välja.

ERSO kontserdil tundus mulle, et vaatamata heliloojate paratamatule põhjamaisele meelelaadile, mida võib, aga ei pea neile ette heitma, võib siiski nautida seda, et Eesti heliloojate seas kasvab järjest peale uute põlvkondade viisi muusikuid, kes suudavad kirjutada heal tasemel orkestriteoseid.

Nende ideed võivad olla erinevad: kas kirjutada introvertseid ja samas tohutust intensiivsusest kantud partituure nagu Märt-Matis Lill või otsida efektseid kõlaleide, nagu sellest võis osa saada Tatjana Kozlova uues teoses “Karje vari”.

Kozlova jätkas siin oma soovi leida üles pillide sahisevad tämbrid. Sellega on Kozlova tegelenud varasemateski teostes ja õnneks on meie orkestril selliste veidi tavatute helitekitamisviisidega Kozlova õpetaja Helena Tulve “Sula” mängimise näol olemas oma sissejuhatav kogemus. Kozlova maalis jõuliste kontrastidega silme ette inimhinge analüüsi hetkest, kui sündmused tekitavad hinges soovi rõõmust karjuda, ja kuidas see emotsioon hiljem moondub vaid varjuks. Sellist dialektikat oli teoses ka silmnähtava täpsusega järgitud. Teos algas fortissimo’s, löökpillidel oli võimalus bravuurselt taldrikutel müdistada. Teose teises pooles oli vari ka visuaalselt ilmselge, sest pillid olid paljudel mängijatel käes tavapärasest erinevas positsioonis, viiulimängijad poogendasid küll viiulite selgi, küll külgi, sahinaid ja krõbinaid kostus ka puhkpillide poolt. See oli helilooja selge idee efektses väljenduses.

Märt-Matis Lille uus orkestripartituur “Kadunud metsade kaja” on väga peen ja kalligraafiline muusika. Idee poolest mulle väga lähedane, sest arusaamist ja vajadust elada kooskõlas loodusega, mõista seda, miks XIX sajandil palusid vanad mehed puid raiudes puudelt andeks, selle üle võiks tõesti mõtiskleda Eestimaal ka XXI sajandil.

Lill on väga ühiskonnatundlik natuur ning on samas tunnistanud, et tema meelest kajastab loodav muusika helilooja peas ringlevaid mõtteid ja seetõttu ilmselt pole olemas puhast muusikat. Vähemalt kehtib see mõte Lille enda heliloomingu puhul. Nauditav on Lille oskus panna orkester ka ilma silmatorkavate efektideta hingama ja ürgselt voolama. Introvertsed mõtted nõuavad mängijatelt muidugi erakordset sisemist intensiivsust, mida pole alati lihtne saavutada. Aga Lille teos on otsekui meditatsioon ja siinkohal võib loota, et aeg, mis edaspidi pühendatakse teose interpretatsiooni viimistlemisele, toob teosele ja esitajatele kuulsust. See on muusika emotsionaalselt intelligentsetele kuulajatele. Ma usun, et ka Lille puhul võib otsida eeskujusid, kellega helilooja tunnetab sisemist sarnasust – ehk Hosokawa, kelle käe all on tal end olnud võimalik täiendada? Lille uus teos tõuseb inimteadvusse põlislaante sügavusest, legendide maailmast. Lill on suutnud väikesest motiivist kududa tihke helikanga, kus helikangasse on sisse kirjutatud kirju seltskond metsahingi – nii mõnigi kord võib teoses kõlavat võrrelda ka lindudega või samblikus oksi praksuma panevate kitsedega. Või tuulega, mis nagistab puutüvede kallal. See kõik on edastatud muidugi väga delikaatselt. “Kadunud metsade kajas” on ärevust, üha saabuv juba tuttav väike keerutav motiiv, mis ilmub erinevatel pillidel orkestrifaktuuri võbeluse ja väreluse rüpest, on äratundmist pakkuv puudutus. Ja kui te pole ka hiljuti ise käinud sügavas põlismetsas, siis mõned kindlasti on sattunud vaatama “Sõrmuste isanda” filmis ringi kõndivaid elavaid iidseid puid Ente. Selliseid pilte maalib Lill muusika abil kuulaja silme ette ja kriitikud on õigustatult kirjutanud Lille kohta ainult kõige poeetilisemaid lauseid.

Eesti muusika päevade sümfooniaorkestri kontserdil ei kõlanud küll Erkki-Sven Tüüri või Arvo Pärdi teoseid. Samas kõlas kontserdi esimeses pooles teos, millele Arvo Pärt soovitab tähelepanu pöörata – Toivo Tulevi “Ambra”. Kontserdil kõlas veel 1996. aastal valminud ja rahvusvahelisel heliloojate rostrumil tunnustust leidnud Mari Vihmandi teos “Floreo” ning kontserti alustas Raimo Kangro “Display X. Perpetuum mobile”.