Estnisk succė

Külas oli küps ja löögivõimas sümfooniaorkester Eestist
Dirigendiks Sibeliuse-konkursil I koha saavutanud O. Elts

ERSO vallutas problemaatilise saali täieliku professionaalsusega, keelpillid kõlasid laialt, kohati isegi robustselt, ilma liigse ilutsemiseta. Pillirühmad olid tasakaalus ja koosmäng erk. Programm oli kokku seatud suurepäraselt. Tšaikovski Klaverikontserdile, kontserdi tõmbenumbrile, reageerisid helsinglased täissaaliga.

Mištšuk, keda tunnevad need, kes on külastanud Kuhmot, juhatas b-moll kontserdi sisse bravuurselt, aga seejärel muutus tunnetus soololõikude ebaharilikult tagasihoidlikuks. Eriti suures soolokadentsis, milles kerkis esile lausa kammermuusikalik põnevus, millele Elts vastas sama tagasihoidliku keelpillikõlaga ja suurepäraste solistidega orkestris. Alles finaalis taastus muusika ekshibionistlik iseloom kontserdi sissejuhatavast osast ja enne koodat pakkus Mištšuk ühe imelise oktaavide ilutulestiku Selle asemel, et pürotehnilist liini jätkata, mängis Mištšuk lisapalaks ühe ülivaikse ja sissepoole pöördunud osa Tšaikovski “Aastaaegadest”.

Osmo T. Räihälä oli ebaaus kuulajate vastu. Pärdi II sümfoonia tutvustuses avab ta teost liiga palju – mis üllatus see on, kui kõik on ette teada. Osalt kinnitab ta, et sümfoonia on traagiline, kuid see on ju väga subjektiivne vaatenurk. Muusika tähendus kuulajale on alati subjektiivne ja sellel, kes ei kuulnud midagi traagilist Pärdi muusikas, on ju samasugune õigus, kui sellel, kes puhkes nutma. Tehniliselt on Pärt jõudnud oma II sümfooniaga lõppfaasi, ning teinud sellest ka vastavaid järeldusi. Muusika on üles ehitatud ainuüksi kõlavärvidele ja dünaamilisusele. Ülejäänud parameetrid on väljanäitavad. Helikeelde sukeldub mõneti pointillistlikke mulle, üksikult või kobaras, siin ja seal.

Informatsioon on peaaegu maksimaalne ja raskelt tabatav. Ning sellise tehnika edasiarendamine oleks väga lähedal absoluutsele informatsioonile, mis oleks kui faas valgest mürast. ERSO näitas, et see muusika kuulub neile ja arvatavasti kaasnes sümfooniaga ka natuke improvisatsioone, mis elegantselt sulasid terviklikkusse.

Šostakovitši kummalises 9. sümfoonias näitas Elts, millega ta võitis dirigentide konkursi: laitmatu tehnika, selge löök ja suurepärane muusikaline sisseelamine, mis paneb orkestri mängima inspireeritult ja kindlalt. Sümfoonia imelised melanhoolsed alatoonid mõjusid kaasatundvalt. Kuid enam avaldasid mõju tantsulised, grotesksed ja tempokad osad. Üks suurepärane külalisesinemine.

Tõlkinud Jaan Mäe